Puu otsa ja tagasi

On üks lugu.

Iga kord, kui sinna metsa satun, otsin seda puud. Ma tean, et too lugu on väljamõeldis (ise ju mõtlesin), aga ei usu.
Täna turnisin endalegi ootamatult sileda ja kuiva asfaldi pealt lumisesse ja oksarägus võpsikusse. Imelik tunne oli. Lihtsalt läksin. Nagu teaks, kuhu. See puu on olemas. NEED puud. Müstika. Uskumatu. Võimatu. Aga on.

Pärast ei imestanudki eriti, miks kükitan teetruubi juures ja ootan. Ükskord peab ta välja tulema. Mul ON VAJA temaga rääkida.

Toredaid sündmusi täis päev, aga olemine on kuidagi... norgus. Nii ei sobi mulle. :)
Paganama puu! Lõi kanalid lahti. Valed ka.