Arioso

Ei kirjutaja, lavastaja ega näitlejad ole minu olemasolust teadlikud. Ja minul polnud veel hommikul aimu, et etendusega kohtun. Olulised kokkusaamised otsustatakse ära meie eest.

Kartsin vana maja õhku sisse hingata. Aga just see oli esimese asjana õige. Lõhn "1914".

"Olen selle lavastuse jaoks vist liiga piiratud."
Ei. Ei ole. "See oli MINU etendus. Sada protsenti."
"Räägi siis..."
"Ei oska." Ei saagi. Sest sõnadel polnud selles loos ainsana oluline roll.

Milline võis näha välja mutterametnik aastal 1914? Usun, et selline. Seepärast uskusin ja usaldasin ka kõiki muid sõnumeid ning märke.
Mugavus. Saamatus. Tölplus. Osavõtmatus. Armutus. Kerglus. Kahjurõõm. Reetmine. Lakeering. Lootus. Omakasu. Orjameelsus. Pettumine...
Prillid, mis ühel hetkel läikisid unustust ja minnalaskmist ning teisel moondusid koolnu tühjadeks silmakoobasteks.
Muusika.
Tants.
Valgus ja pimedus.
Sõda.
Karje.
Õhk. Enamjaolt nähtav.

Ikka veel ei lase lahti. Sunnib endasse vaatama. Liiga lähedalt.