Ei, ma ei ole arstide suhtes valiv ega noriv. Eelmine lihtsalt läks mujale tööle ja neile, kes endale kuhugi juba uut polnud leidnud, määrati seitsme maa ja mere tagune tohter.
Koht ise on tore. Keeruline sõita, aga mitte võimatu. Kena kohe, et tervis närb. Võib-olla muidu ei satukski. :)
Nii tähtis sündmus nõuab pisut välimuse kallal nokitsemist, seda enam, et hommikul vaatab peeglist vastu elevandisugemetega jõehobu. Või vastupidi. Ajan sellele suurele eksootilisele loomale oma parima kleidi selga ja müttan nägu tuunida. Endale tundub juba täitsa talutav, aga esimene vastutulija nendib kohkunult ent ausalt: "Sa ei näe kohe üldse hea välja."
Aitäh. Ma lähen abi saama, mitte kauneima patsiendi konkursile. :P
Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kus selles alevis perearst pesitseb. Õnneks oman kompetentseid sõpru.
Marsin uksest sisse, tutvun uksesiltidega ja valin välja mulle sobivaima ukse. Ootan viis viisakusminutit. Külm hakkab. Piilun ukse vahelt sisse. Selgub, et teised kõik ootavad seal. On ka märksa soojem ja hubasem tuba.
Tuleb ka minu kord. Arst tundub selline karm. Igaks juhuks olen püüdlikult tõsine. Nalja ei viska. Ega oma kidura tervisega täna kaugele visata jaksakski.
Esimese mulje avaldan küsimuse juures: "Teie töökoht." Võiks juba pähe õppida. Ikka jään üllatunud ilmel (a la "Kas mul on töökoht?") vahtima ja mõtisklema, milline neist kõige tähtsam on... või kõik koos, aga siis, et kuidas... Teise mulje avaldan avaldusega: "Võib-olla kraadisin hommikul ennast ka, aga näitu küll ei mäleta." (Ses mõttes, et kraaditavaid oli ju 4, aga hakka siin kõike lahti seletama...)
Tundub, et see kõik on arstile liig. Puurib minusse oma tõreda pilgu ja kamandab: "Tõstke tukk üles!" Ise suunab mingi asjanduse mu lauba poole.
Heldus. Mis ta nüüd teeb? Eutanaasia? Mul poleks edasielamise vastu ka väga midagi olnud, aga kui just, et teistele ohtlik (iseendale nagunii...)
Huh. Kehatemperatuuri mõõdetakse nüüd sedamoodi. See on, kui harva arsti vajad.
Kleit oli hea mõte. :/ Sest järgmiseks kuulatakse kopsud üle. Riietan end põhjalikult lahti ja hingan innukalt.
Kui miski kuskil ka krõbiseb, siis mulle seda ei öelda. Nii ei teagi, kas kopsupõletik või hiired.
Vereproovi andma lähen juba julgemal sammul. Vereproov ütleb, et midagi on üle kahekümne, mis on normist rohkem, aga korralikul viirusekandjal ulatub näit sadadesse.
Häbenen pisut ja luban endale edaspidi korralikum olla.
Kutsutakse järgmisel nädalal tagasi.
Istun juba autos, kui meenub, et tulin ära retseptita.
Õige küll, see on nüüd vist digi.
Küsin sõpradelt, kuidas see protseduur käib.
"Võetakse id-kaart ja minnakse võrku..."
Võrku mul muidu on. Suured pestud sibulavõrgud ja kilest kartulivõrgud. Puukuuris.Kujutlen, kuidas ma seal, id-kaart näpus, endale antibiootikume välja posin.
Apteek pidada ka kuskil samas alevis asuma, aga mulle võõrastest asutustest aitab. Valin tuttava apteegi, kust käin igal sügisel koerale-kassile kirburohtu ostmas.
"Mulle peaks teie juures üks väike pakike olema," ulatan kaardi.
Mädžik! Kohe kerkibki letile kotike tablettidega. Maksmine rõõmustab veel rohkem. Arvestades, et minu ees seisnud noorel lapsevanemal kulus oma mõnekuuste tibude ravimitele kõvasti üle saja euro!!!
Poes käin ka ja olen täna väga järeleandlik paljudele kiusatustele. Näiteks on mul nüüd väga ilus laualina (roheline), voodipesu (roheline), 2 saunalina (rohelised) ja üks suvepluus (värv las jääda saladuseks.)
:D :D :D
2 comments:
Ema rääkis jah, et nende valla perearst sai veel ühe valla juurde. minu sügav kaastunne. ma olen küll polkovniku lesk ja mu juttu ei pea tõsiselt võtma, aga see arst jumaldab tablettide välja kirjutamist hoolimata sellest, palju ta neid erinevaid juba on välja kirjutanud. ja kui talle esitada A4 nimekirjaga ja küsida, et äkki mõnda enam ei pea võtma, siis tema küll nii ei arva. ta on emale kirjutanud rohtusid, mida alles eksperimenteeritakse ja mina pean kuulama kuidas emal neist tekivadki uued põnevad nähud, mida varem polnud. see tabletindus ongi ta põhiline oskus, ühelegi murele tal muud vastust pole. 10 aastat ei saanud ta aru, et ema murede taga on haige süda, mis lõpuks eelmisel aastal sai opi, kuna mingi teine arst arvas, et viimane aeg ja oligi. perearstile oli see üllatus. pealegi räägib ta oma patsientide haigustest teistele patsientidele, õele ju võib, ta arvab.
See proua oli nii sõnakehv, et tema küll ei räägi. :)
Post a Comment