Vältides olemast see, kellega aken puruks pekstakse

Rongiga on nii tore sõita. Avar ja liigendatud. Liikuvad pildid. Eriti praegu, mil vaade on nii lopsakasroheline. Vahel vaatan kadedusega naeratusi ja pileteid jagavaid teenindajaid. Käiks ka niimoodi, naerataks ja nõustaks.

Eile ei kadestanud.

Rongi väljumiseni jäi veel tubli pooltund, aga kuna porknake juba jaamas seisis, kolisin pardale. Sai heade istumiskohtade hulgast sobivama valida. Mõnus. Vaikne. Korraks. Rongi tuiskasid mees- ja naishääl. Istusid kuhugi ette ja allapoole, näod ei paistnud, aga mida edasi, seda väiksem oli soov nendega üldse sama ruumi jagada. Vähemalt tolle meeshääle tootjaga. Tundus, et seda "tootmisliini" pole võimalik hetkekski seisma panna. Nimetagem neid Alt ja Bariton, olgu nad siis päriselus kes iganes.

Suurtähed tähistavad mu passiivse sõnavara neid sõnu, milliseid ma terve mõistuse juures olles iial kasutada ei kavatse.

"V, ma jooksma pidin? P, sa käskisid mul joosta?" pahutseb Bariton.
"Mina ei käskinud. Ma ütlesin: "Kõnni rahulikult, pool tundi on aega," õigustab end Alt.
"Ma oleks jõudnud vabalt. V, ma olen vana sõjaväelane. See et ma täis olen, ei loe mulle midagi. Mina olen ikka samasugune..." (Ja nii järgmised 5 min. Valjul selgel häälel üht ja sama teksti. Hingamispausideta. Aaaah.)

"...Mina ei jää täis. Mina olen kogu aeg samasugune.."
"Täna helistati mulle," üritab Alt vestlust kuhugi arendada.
"Ma ei taha seda kuulata. P, mis sa räägid sellest mulle? Sa oled mulle seda 3x rääkinud juba. Ma tean seda kõike..."
"Sa ei tea. Kaks tundi tagasi alles helistati."
"Siis ma ei tea. Kust ma seda peaks..."
"Täna helistati..."
"Kuule, me ei ole siin rongis üksi!" (Oo! Märkasite?)

Hetkeks jutt vaganeb. Aga ainult hetkeks.

"T, kas see on normaalne nägu? (Keegi perroonil) See pole normaalne nägu. R, ma praegu lähen välja ja annan talle jalaga munadesse."
"Sa ei lähe!" keelab reibas Alt.
P, need on kaks asja. Kaks võimalust. Ei ole mõtet tõmmelda. Tuleb lihtsalt jalaga munadesse... Vaata, kui jäme tüdruk see on. Kui ma näen inimest, siis ma ütlen. Mis sul on? Kas sul on häbi? Kas sa tunned midagi?" (Mina tunnen. Juba tükk aega ja väga tugevaid tundeid.)
Korraks käib rongivile üle jutu. (Ah, mis õnnis muusika!)

"Mul ei ole tumeda peaga sõbrannat!" teatab Alt rõõmsal kõlaval häälel.
"V, ma sinust ei räägi. xxx-st räägin. P, sa kohe arvad, et sinust räägitakse.
"Ma ei teagi xxx sõbrannasid," vaigistab Alt.
"T, sa arvad, et kogu aeg sinust räägitakse? Kuidas sa saad nii loll olla???" Bariton ärritub. Küllap saab ka kõrvalvagun juba kuuldemängust osa.
"Mida teile seal koolis õpetatakse? Poisse taga ajama? P, ma tulen löön seal koolis korra majja! Milleks neid õpetajaid tarvis on, kui nad midagi ei õpeta??? T, milleks neid õpetajaid vaja on? Ainult palka küsivad. R, ma tulen näitan neile koha kätte! Milleks neid õpetajaid vaja on?" Bariton röögib juba üsna kõrvulukustavalt. Tore piletöör läheneb nagu maotaltsutaja. Vaatab sugereerivalt  silma (Vist. Mina näen vaid teda) ja räägib raaaahulikult, lihtlausetega, et selline jutt segab ja rongis tuleb viisakalt käituda.

Bariton moodustab siiski veel paarkümmend väheste erinevustega lauset teemal "Õpetajad seebiks".

Alt annab mingi hetk alla ja kõnnib mujale, et kohe kaaslase juurde naasta: "Noh, rahunesid maha? Seal oli ebamugav istuda."
"Ebamugav on lolli inimese kõrval istuda," tundub Bariton hetkeks rahunenum. "Anna andeks, et ma lõin sind. Sind tuleb maa peale tuua." (Et lausa kakeldi? Sekkuda? Ühtki tõhusat sekkumistarkust ei tule pähe.)

"See susla ei sõida kiiresti ju? See sõidab veel aeglasemalt kui vana rong. See pole mingi kiirrong," ägestub Bariton veel rohkem, sest kuulda on mingeid lööke. Tümitab kaaslast??? Mkm.
"Löön selle akna katki! Sa ütled: "See on kiirrong!" See pole mingi kiirrong..."
"See pole kiirrong."
"Sa ütled, et see on kiirrong, siis ma ei saa aru, et see on kiirrong, see pole mingi kiirrong. V, ma löön selle s... katki praegu." (madin)

Piletinoorik tuleb ja üritab Baritoni hüpnotiseerida. Lootusetu.

"Mine P, ma lähen praegu maha (JAH!!! Pliiiiiis!) ja jooksen kõrval. Riik on nii P-s omadega, siin polegi kiirronge. Eestis polegi kiirronge..." (ja veel 5-10 min lakkamatut sõnadevoolu "Meilkiirrongepole-polekiirrongemeil-rongemeilpolekiir...")

Uskumatu, aga Baritonile ja Aldile tekivad konkurentideks kaks Sopranit, kes häälekalt naeru lõkerdavad. Kuskil vaguni kaugemas sopis.
"Mida seal kõkutatakse. Ma lähen vaatan."
"Sa ei lähe!"
"Ma lähen vaatan. Mida seal kõkutatakse? Mine P, mis lehmad! Mida selle lehmaga rääkida? Ma oleks sellised lehmad ammu aknast välja visanud. P, V, debiil, R! Löön selle s... katki! (Müdin) Lööngi katki! T, see susla sõidab nii aeglaselt.  Nagu ila venib mööda... Kiirrong on? Eestis polegi kiirrongi..." (Ja läheb jälle 5 min)

Meeldiv lindihääl nimetab järgmise peatuse.
"Mis sa inised, töll? Ära ei väsi sellest? Lasteaias oleks võinud luuletust pähe õppida. T, kas see on kiirrong? P, ma löön katki selle akna..."
"Lõpeta!"
"Suu kinni! Ma löön katki selle akna!"

Uskumatu. Nad väljuvad. Niimoodi kohe, et... lähevadki maha. Hääle võtavad ka kaasa. OO ÕNDSUST!

Paar peatusevahet saavad Sopranid segamatult naeru lõkerdada. Siis saabub seltskond lõbusaid noori, makk õlal. Umbes nagu 30 aastat tagasi. Ainult, et sellest pillist tuleb mingi... müra. Ajusid lõhkav.

Vaatan ringi. Itsitama ajab. Napakalt. Korralikult töödeldult.
Ma pole ainus ahistatav.
Ainult, et mina... väljun... NÜÜD!