Maandumine käppadel e. Vanasti oli lihtsam

Viis tundi minu elust.

Nagu ikka, oli aeg kõige muu peale kulunud. Polnud mahti kotti pakkida ega inimestega ühendust võtta. Nii avastasin ühel hetkel, et mul on vähem kui 2 minutit maanteeserva jõudmiseks. Haarasin kaasa kolm esimesena kätte juhtunud eset (olgu, neli): mobiili, juukseharja ja katkised kummikud.

Aga matka õnnestumiseks pole sugugi esmatähtis, et vajalikud asjad oleks olemas. Hea matkakaaslase tunned ära sellest, et temal on kõik kaasas ja igaks juhuks 2 komplekti. :/
Tagantjärgi tundub, et minu kummikud olid vett täis juba enne teelt maha astumist. Ei teagi, miks. Vihm hakkas ju alles pärast sadama.

Järgmiseks sai täis mälu. Ja seda enne, kui olin kas või ühtki käpalist kohanud!
Nimed, kirjeldused, oskussõnad...

Vanasti oli lihtne: lind oli lind, puu oli puu, lill oli lill. Aga nüüd...

...vööthuul-sõrmkäpp, balti sõrmkäpp, kuradi-sõrmkäpp, (kuradi parmud!), soo-neiuvaip, tumepunane neiuvaip, hall käpp, tõmmu käpp, kärbesõis, suur käopõll, väike käopõll, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, ainulehine sookäpp,  pruunikas pesajuur... midagioliveelmidagioliveelmidagioliveel...

Teate, vaadake SIIT  Ma ei valeta, kui ütlen, et sealsest nimekirjast ei näinud me vähemalt kahte. ;)

Oma penskarist mobiiliga oli kaamerate keskel üsna nadi pilti teha.

Õnneks jäi rajale ka mittekäpalisi, keda trügimata ja häbenemata jäädvustada sai. Täpselt nii halva kvaliteediga, kui ise tahan.

Kõrvalise järveääre puhkekoht oli puupüsti autosid täis. Pressisime endi omad vahele.

Vihma hakkas sadama.
Jälle!
Müristas.

Puhkealal kiljusid ja kisendasid lapsed iga äikesekärgatuse peale.

 Mittepuhkealal puurisid kodanikud käpaotsijad oma valvsa pilguga läbi kõik mättad ja mättavahed.

Kodus.
Märg.
Segaduses.
Emotsioonidest ja uutest teadmistest oimetu.