Põnn vajas hommikuks seda paberit pealinna, mis ärgates ikka veel minu käes oli.
Lihtne. Istusin bussi, sõitsin rongini, vahetasin sõidukit ja varsti saime dokumendi õigetesse kätesse.
Kõrvu jäi, et 10 minuti pärast väljub rong kodu suunas. Ja veel selline, kust ainult 9 km koju matkata. 14 km asemel. Äge. Mis ma seal linnas ikka vahin.
Õnneks olen valesse rongi istumises rohkete kogemustega. Seepärast küsisin kohe sisenedes, kas vastab tõele, et...
Ei vastanud. Nüüd tean, et kui ronginumbril on 0 ees, siis on kiirrong. Kui 2, siis aeglane. See minu oma.
Jalutasin pool tundi vaksalis ja vaatasin, kuhu ma kõik minna ei saa. Aeg ju varane. Lõpuks maandusin vagunisse ja vurasin tükk maad kodule lähemale.
Ilm osutus päris mõnusaks ja läheneva grupimatka nimel võiks ju jalgadele natuke käimist õpetada.
Järgmises teeotsas tekkis kiusatus pisut lõigata.
Natuke said jalad märjaks, aga muidu kaunis ju.
Tervitused Jannole, kellega me siin kunagi varahommikut veetsime! 📷
Siis helistas põnn ja rääkis, kuidas tal vahepeal läinud on. Ja ma kaotasin pisut tähelepanu ja eksisin plaanitust mujal metsast väljuma. Umbes 100 m metsa sisenemise kohast edasi. Parem ikka, kui tagasi. 😃
Põnn uuris, kas mul on plaanis kõik ümbruskonna vaatamisväärsused üle vaadata. Polnud, aga plaane võib alati muuta. 😊
Või siis mitte. Tuul tõusis ja vihma hakkas sadama. Mh. Kingad olid juba peaaegu kuivada jõudnud. Muud pole midagi, aga hõõruma hakkavad niiviisi. Just. Täpselt. Tõsi.
Aga metsavahe oli nii ilus, et isegi vihm jäi üle.
Minu lapsepõlverajad. Küll sai seda nii- ja teistpidi käidud. Peaaegu tundub, et äkki mina selle tee siia tallasingi. 😉
Näe, juba ongi piiripunkt!
Okasmetsa hakkab kasvama see meie küla. Varsti tuleb niimoodi nimi ära vahetada.
Hullem on see, et meenub: pealelõunal oleks tarvis veel napp 20 km maha jalutada. Hetkel niisugune mõte väga ei innusta.
1 comment:
Leidsin äratundmisrõõmu :)
Post a Comment