Lilled, laulud ja pidu

"Kas tead, et Eestimaal tuleb varsti sünnipäev?" hakatakse mind kohe hommikul harima.  "Mina olen ka kutsutud, ma laulan seal. See on nagu inimese sünnipäev. Onu tuleb ka. Ta võiks selle peolambi kaasa võtta, mis teeb palju väikeseid täppe..."

"Mul on kõik tähed ja numbrid meeles juba," tunneb uhkust üks neljane põnn. "Mul on linnulaul ka selge!"
Äratab aukartust. Ise õpin juba aastaid. Kana ja tihast suudan enam-vähem eristada, aga kergemini õnnestub, kui hääle juurde ka pilte näidatakse.
"Oo! Seda tahaks ka mina osata."
Põnn alustab koheselt abiga: "Üks helevalge tuvi..."

Minu "töötuba" asub maja päikesepoolsel küljel. Lilled jumaldavad seda (ja minu armsat kohusetundlikku kolleegi, kes äraolekupäevadel neid hooldamas käib).
"Mul on ka kodus lilled," usaldab järgmine põnn. "Emmele meeldivad lilled. Mulle meeldiks hoopis käbisid korjata."

Veel saan päeva jooksul hulga uusi teadmisi.

"Labidatel on vars. Noh, nagu Eesti lipulgi."
"Meestel ei ole kingadele kontsasid vaja, aga naistel peab olema, et teeks sellist häält: "Kips-kõps!""
"Kalal on uim, et saaks vees hulpida."
"Potikaas on selleks, et tuppa kärsahaisu ei tuleks."
"See või? See on näpuhoidik!" (No vot. Mina arvasin kogu aeg, et kindapöial.)

"Kui tahad hääleta laulda, siis keelt pead ikka liigutama. Ja suud."