Karinu proovirännakul

Eelnes väike nõupidamine.
Mineku algataja loobus, seltskonna mootor puges töökohustuste taha peitu. Ja peitiski ära!
Jäid kõige kogenum ja kõige lihtsameelsem. Mis polnud ka sugugi halb kooslus (lõpumanöövrid kõrvale jättes, aga need olid juba pärast matka). 😃

"22 või 15 km?"
"22," arvasin mina. No et kui juba minna...
"Võtame 15!" arvas kogenum. Nojah, ta on minuga enne ka matkanud, teab, mida oodata. Seda enam, et õhtul üks juubeliüritus ootamas.
"Koormusega või ilma?"
"Koormusega," ei tahtnud ma kehv välja paista (aga küllap matka lõpus oleks paistnud.)
"Teeme ilma!"
Kah õige. Kahenädalaste pidustuste järel on vajalikud kilod nagunii kaasas.

Ega me kumbki ei teadnud, kuidas Karinule saab, aga õnneks elab Hanna telefonis üks tark onu (ma vist meeldisin talle natuke, sest pärast koju tagasi ta mind tooma ei kippunud. Vigurdas.)

Leidsime koha üles, hakkasime astuma.
Algul igatsesime päikest, aga tegelikult oli ilma parem.
Hea, et vihma ei sadanud.
Libedavõitu oli.
"Mõtle, kui praegu oleks plusskraadid, kiilasjää ja vesi peal," unistas Hanna umbes üheteistkümnendal kilomeetril.
"Me oleks 5 km tagapool."
"10!"

"Merike on puudu," unistas Hanna juba esimesel kilomeetril. "Rühiks siin oma roosade kroksidega..."

Juba esimese poole kilomeetri peal hakkasid tekkima rühmitused. Jätsime end umbes keskele.
Kui 22 km omad mujale suunati, sattusime üsna ette. 😆

"Kui mina oleks kohalik, ma küll tõstaks natuke märke ringi," ei suutnud Hanna uskuda, et me ei eksigi teelt. Veel kahetses ta, et spreid kaasas pole, millega tee peale eksitavaid sõnumeid jätta ( nt "Ups! Alles nüüd on 4 km veel!")
Selline kiuslik tegelane! Pealt vaadates ei saa aru midagi. 😋

Ei noh, tore oli. Tundus, et viinamarja- ja tomatihooaeg on alanud. Vett ja veini pakuti. Batoone...

Pool kilomeetrit enne finišit otsustasime, et kui nüüd peaks kuskilt välja ilmuma see 22 km tormajate tuumik, siis meie... HAKKAME KAH JOOKSMA.  Aga ei tekkinud vajadust. Me olime ikka nii tegijad. 💪

🏆🎇🎺