Nüüd vaid möödund ajast mälestus on see. On see. On see

Astusin täna kohalikku postkontorisse. Või mis kohalikku! Kohalik suleti aastakümneid tagasi, järgmine kohalik kümnekonna aasta eest. Nüüd siis läheb see kohalik. ~20 km kodust.

Tühjad letid ja riiulid, noorik leti taga leinameeleolus.
"Kartsin juba, et äkki ei näegi sind enam enne sulgemist..."
Niu.

Noorik rõõmustas ikka ka. Et juubeli jagu tööaastaid saab täis. Napilt. 30. Et kohe pärast sidekooli lõpetamist alustas.
Aga et nüüd ei teagi, mis edasi saab.

Aasta lõpuks kaduda naaberside ja järgmine suurem ülesanne olevat kõigi maakonna postkontorite sulgemine.

Nojah siis. Või palju ma ise sidesse satun? Kord nädalas tervitama, ostan ümbriku ja margi, vahel paar õnnitluskaarti, mis nagunii vajalikul hetkel kadunuks osutuvad. Aga tänapäeval saab ju kõike netist tellida. Kui väga vaja, siis ka margi, ümbriku ja soovitud tekstiga õnnitluskaardi.

Varem ostsime rohkem. Siis, kui veel kool oli. Kohvi, küpsist, sukkpükse... Kauplust selles külas ju kah ammu pole. Siis leiti, et püksata ja küpsisteta on parem. Täna uhkeldas riiulil vaid peotäis suitsupakke. Selline asutus tuleb muidugi kinni panna, mis niimoodi keset küla kopse kahjustab. 😕

Ega ma irise. Lepin. Lihtsalt korraks tekkis tunne, et ühel päeval leian postkastist kirja (e-postkastist): "Kuna teie kodukanti pole kasulik pidada, palume kahe kuu jooksul külast välja kolida. Naaberküla pole lahendus. Minge... internetti!"

Paar aadressi on mul igaks juhuks juba välja vaadatud.