8. päev. Vecmuiža-Mērsrags

Laupäev, 1. august.

Venitame minekuga. Nii palju kui ööbimine väärt oli, meil ei ole, aga nii vähe kui küsiti, oleks kah patt maksta. Leiame kesktee.

Rada on mitmekesine, aga mahematkajale karm. H kurdab, et Google ei oska randapidi kilomeetreid mõõta, aga arvestades, mitu km me ümber kivide keerutame, siis ei ole ka matkakaardi vahemaa täpne. 😃

Ilus on ikka. Rannaäärsed majad ja linnud... Neid on üha rohkem (nii maju kui ka linde) ja mõnda luike näeme päris lähedalt. Uskumatu rahumeelsus! Mine või põnne silitama, nad ei ütle midagi. 

Vahepeal aga on rannas võimatu liikuda (roostik või lihtsalt rand puudub) ning oleme sunnitud võpsikus ragistama. No nii on ka pisut ülekohtune öelda, aga kui keegi küsiks, kust me oma puugid saime, siis viiks nad just sinna.

Samas leiame me sealt kõrge rohu seest näiteks terve sülemi sirmikuid (ainult et kus sa neid siin praed?) ja kõige ootamatumas võsanurgas peavad noored sätitud ja mukitud ning ballikleitides piigad pidu. Raske otsustada, kummad meist antud keskkonnas kummalisemad on.

H on lätlaste kondiitritoodete võrku langenud. Kaltenes seame poe vastas bussipeatuses oma einelaua üles, aga kauaks ei jää, sest kilomeetrid ei kulu justkui üldse. 

Rannas edasi jalutades jõuame müstilise hooneni, millest ei oska kohe midagi arvata. Maainimene K pakub, et ehk on küla seltsimaja, mingid toolid ja lauad ning toidunõud justkui paistavad piirdetara juurest piiludes. Kodus jääb juutuubis selline asi näppu. Kes aru saab, tõlkige mulle ka. Mõne lausega. 😇

Kõnnime järgmise asustatud punktini, mis lubab kaht kohvikut ja üht poodi. Või vastupidi. Ainult et 2/3 neist olla suletud. Otsustame, et kuna nagunii külla minna tuleb, sest vahepeal on jõgi ja mõistlik tundub silda kasutada, siis söögikoha olemasolu korral me sööme, mis sest, et kell on vähe.

Sööma minek polegi nii lihtne. Krundid ulatuvad üsna mereni, nii et vahepeal peab üpris akende taga turnima. Viimane maja, millest mööda ukerdame, on küll mahajäetud, aga aedapidi meres. Suur seljakott seljas, on kitsal kiviaial poomiharjutusi teha päris... huvitav.

Jõuame uhkete eramutega külasse ja jääme suunda valides kimbatusse. Õnneks on lähemas aias keegi mees muru niitmas. Küsime teed poeni ja ta suunab meid meie meelest ülekohtuselt suurele ringile.

"Oleks võinud ju pakkuda, et minge otse aiast läbi."

"Sa maja nägid? Usu, ta on siin ainult tööl."

Siis küll.

Kohvik paistab, kui enam ei oska oodatagi.

Tellime suured, aga see-eest rammusad road.

Kaasmaalased vaikime siin maha. Lihtsalt.

Edasi kulgeb tee läbi männimetsa randa ja nüüd on jupp aega taas pisut Kuramaa rannikut meenutav ala. H valmistub jalgu lohistama ja arvab, et aeg oleks telke üles sättima hakata, aga umbes 5 km eemal paistab midagi, mis võiks olla kämpingu asupaik.

Ongi. Meid sinna ei lasta. Jube uhke, hinnatud ja pikalt ettebroneeritud puhkela, me ei tahagi sinna jääda.

H teeb ettepaneku jalutada pisut tagasi ja telkida männimetsa veeres, aga sõna TAGASI kõlab K jaoks hirmutavamalt kui see, et 1,5 KM PÄRAST ON TELKIMISKÄMPAR. 

K laseb H ette, siis H ei näe, et ka K jalad lohisevad.

"Ma ei näe siin midagi, mis meenutaks..." pomiseb H, aga siis me näeme. Saules Kempings. See on väga viisakas koht! 

Jääme suhteliselt "teenindusmaja" lähedale. Nii pole kauge maa vetsu, kööki või pesulasse roomata. Kummalisel kombel on keskmiselt rahvarohke telkla duširuumides palju vaba ruumi, nii et K ise liguneb mõnuga ja otsustab siis, et täna on tema kord pesu pesta. Laotab need kenasti võrkaiale (naaberkrundi omanik on kindlasti väga rahul).

Seejärel paneb K siva telgi üles (sääsed aitavad kiirustada) ning lahkub unemaale. 

Hommikul kurdab H, et tal hakanud veidi vilu ja läinud tuppa sooja, aga K, kes austusest kaaskämpijate vastu jättis kattegi panemata, ei kurda millegi üle. Tuleb lihtsalt osata kaasa võtta õige arv magamiskotte. 😜