Kelleks saada, veel ei tea

"Mina ei tea, mida ma edasi tahan õppida. Mis sa arvad, kui ma läheksin keskkonnakaitsesse? Teenindusse? Neid läheb ikka vaja. Ah, ma ei tea. Tegelikult tahaks õpetajaks, aga ma ei taha vastutada, kui mõnel käekirja ära rikun."

Klimbisupp

Suurpõnnil (18) oli palve: "Emme! Kui ma koju tulen, palun tee klimbisuppi!"
Loomulikult!
Paraku kujunes nii, et emme komandeeriti üritust läbi viima ja siis veel ühele osalema ja koju oli oodata prognoositavalt 20.30.
Aga laps tahab süüa! Ja kanatükid juba sulamas.
Ja põnn medium magas tutipeoga vahele jäänud ööd.
"Kas sa keedad supi valmis?" pöördusin ainuvõimaliku koka poole.
"Jaa!" hõiskas pesamuna (9).
Jõudsin klimbitaigna kokku kloppida ja tormasin minema. Selleks hetkeks olid tal porgandid kooritud, sibul hakkimisel, kartulid pesus ja kana keemas.
Kui tagasi jõudsin, oligi supp valmis. Väga ilus supp kusjuures! Söömiseks pisut mage, sest maitsestamiseni me jutuga ei jõudnud ja helistamiseks polnud võimalust ja ju siis ei tulnud endal ka pähe, et võiks. Aga see oli hõlpsasti parandatav viga. Superlaps!
Ainult suurpõnn oli oma taldrikutäie vesimagedat vapralt alla neelanud. Nälg ju. Aga õde ei sobinud solvata. :)

"Ma olen meeleheitel!"

ahastas rahvamaja juhataja. Seda pidi küll olema, muidu poleks ta minu poole pöördunud. Kutsusin sõbrantsi appi. Häbissegi suremine on koos kergem.
"Ok, ma olen jänes," nõustus sõbranna, kui mina alles palvet sõnastasin. "Mul on kõrvad olemas ja valged põlvpüksid ja valge pluus ja roosad ketsid ja..." sädistas ta.
Aga kes mina olen? Sirvisin mõttes kappi. Rohelised pluusid, rohelised seelikud, rohelised kingad, rohelised sukad... Murueit? Kirurg? Värske kurk? Esimene näppu juhtuv peakate andis vastuse. Konn siis konn.

Tulemused: väljanägemiselt midagi Hagar Hirmsa, imeliku hipi ja ninjakilpkonna vahepealset. Olemuselt rabarokkar.
Kavalehe unustasin meelega maha, sest ei osanud seda kuidagi konteksti sobitada. Lähtusin tarkusest, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Kava koostaja arvas muud, aga tema arvamus jäi minu kisa varju. :P Läksin nii hoogu, et jänes ei saanud peaaegu üldse sõna.
Ok, elasin üle. Miskipärast ütleb vaist, et sedalaadi tööpakkumistega ma rohkem kokku ei puutu :D :D :D

Talivili

Huvitav maastik - järskude küngaste kõrval lauged viljapõllud.

"Vau! Onju, need (künkad) on jääaja tekitatud?"
"Ja-jah! Jääaeg tegi meile kõik need laiuvad põllud... Vilja tõi ka tema."

Unekeskne

Kuidas nimetada seda, kui inimene äkki ja hoiatamata põrandale viskub, teise tuppa roomab ja palub ukse lukku keerata?
Argpüksuseks.
Mõnikord avastad end reageerimast üpris-üpris ootamatult. Kord juba minema roomanud, otsustasin veidi tukastada. Kaasa ühines. Üks põnnidestki vist. Varaõhtune vaikne tund.
Ärkasin nõudliku uksekellahelina peale.
Unest virgunud inimese reaktsioonid on hoopis teised. Oled väljakutseteks valmis. Soovid näha inimesi enda ümber.
Kiirustasin avama.
Põhjusega.
Kuidagi oli meelest läinud, et pesamuna on välisilma ununenud. :D
Tukkusin edasi.
Läbi une kuulsin, kuidas kaasa mudilasega köögis kokkas ja ilma-asju arutas.
Plaanitavast klassiõhtust.
Salatikomponentide valikust.
Sellest, kuidas üldse gaas joogi sisse saab.
Ja et kunagi ema täitsa õmbles.
Jaa-jah. Olid ajad. Selle peale tukkusin veel natuke.

Ahvid aias ja ära söödud õnn

Kevad on külmavõetud, aga ikka ilus. Nii, nagu miinuskraadid sõid ära veel sündimata õunad,
panid ebausksed nahka alles punguva õnne.Kell on kolmkümmend viis minutit üks läbi. Ütleb bioloogiline kell. Botaaniline.
Aeg on alati liikumas.
Isegi keskpäevasel vahipostil seistes, selg higipisarais. Või hetkeks maha istunult. Enne äralendu.Järelkasv hingab kuklasse.
Ja aed on ahve täis.

See on mu elu parim päev!"

õhkas üks elevil koolieelik, kui kevadiselt matkalt saabus. Valgehobusemäe tagused künkad olid vallutamist väärt ja selline tagasiside tegi meele härdaks.

Nägime seahernest ja jänesekapsast ja päris jänest ka. Oli selline uudishimulik ja edev pikkkõrva-nolk.Torni abiks võttes saime aimu, kui pikk oli Kalevipoeg. Proovisime praktiliselt, mis juhtub suuliselt leviva rahvajutuga. Ja ronisime ja ronisime ja ronisime. Kord üles, kord alla. Lahe!