Tüdrukute õhtu

Koguneme medium-põnni teise korruse voodile. Epp lööb põnni kaisus mõnusasti nurru, kuni ta õudusjutu finaaliga kus see ja teine ehmatatakse.

"Ma pean endale nüüd ilusa raamatu otsima," hädaldab vanim tütreke. "See oli NII õudne."
Samas jääb talle haldjakõrvadega Venno Loosaare pilt näppu. "Need saated lähevad iga aastaga kahtlasemaks! Otto-Triin oli kõige parem. Aga siis ükskord läks Otto-Triin ära. Päriseks ära. Ma olin NIIII KURB!"

"Kes need kaks inimest on?" jääb pesapõnnile minu vanaema ja vanaisa pilt silma. "Vanavanaema ja vanavanaisa või? Mamma ema ja papa isa?"
Jep. Loogiline. Isadel sünnivad pojad ja emadel tütred.

Põnn17 esitab slaidikava endast, vanemast õest ja nende peikadest. Tüdrukutel on hea maitse :)

"Kes selle on teinud?" pistab suurpõnn mulle sõbrapäeval saadud järjehoidja nina alla. Kinkijate nimed tema poole.
"Ei ütle!"
"Sina, jah?"
"Sa ei arva seda ilmaski ära!"
"Nagunii sina!... Hääh," saavad autorid avastatud.
:)

Valuvaigistite edetabel

Põnn avaldas arvamust, et väikestest hädadest saavad suured neil, kellel on palju vaba aega.
Tal võib õiguski olla.

Hommikul tuli mind peaaegu et kahemehetõstukiga voodist püsti vinnata. Mul oli SELG.
Varem ma tema olemasolu eriti ei märganudki.
Oioioiaiaiaietasin end jalule.
Kõigepealt tuli pesamuna laagrist koju tuua. Auto salong oli kuidagi kokku tõmbunud. Ise liigendusin muidugi ka vä-ga vaevaliselt.
Tähelepanu liiklusele suunamine aitas. Pisut.

Siis katusekoristusele.

"Emaaa!!!" ahhetas põnn räästa all, kui ma varalõppenud redeli peeletipus jalga kaela taha upitasin, et soovitud kõrguseni ulatuda.

Kühveldades ei tulnud seljahäda meeldegi. Meenus siis, kui end toas hetkeks voodile kukutasin. Põnnidel oli tegu, et lapsevanem uuesti käimisasendisse vormida.

Suurpõnnile oli lubatud ühine jalutuskäik metsa.
Käisime.
Kuigi sula on puuvõrade koormat kergendanud, kössitasid paljud noored männid tohutute lumemütside all. Võtsime südameasjaks need alla pommitada.

"Mida kauem ma sihin, seda täpsemalt lendab!" hõiskas rõõmsalt tütreke, kes esimeste lumepallide lennutamise ajal häbelikult kahele poole piilus, et mitte piinliku tegevusega kellelegi silma jääda.
Hasart võitis.
"Hääh!"
"Nätaki!"
"NÄGID, JAH?"
"Nän-nä-nän-nän-nää-nää!"

Seljavalu?
Mis see veel on?
:D

Käime katuseid mööda...

Seitsekümmend sentimeetrit lund. Nelikümmend aastat vana eterniitkatus. Kaks pidust naabrimeest. Liiga lühike redel.
Natuke nuputamist.
Redel paku otsa, pakk lumehange otsa ja teele.

"Ära roni sinna ääre peale! Kukud puruks!"
"A tead, kukkudes kaob ajataju ära. Aeg lendab nii kiiresti, et ei märkagi, kui juba maas oled."

"Mis sa sellest samblast kisud. Lund tulime lükkama! Sammal on ainus, mis sind siin üldse üleval hoiab!"

"Tõsta, tõsta! Lumi raske. Mis sest, et tuleb ühelt poolt!"
"Kui kaua targutad, tuleb kahelt poolt!"

Naabrimeestel on lõbus. Eriti kui "kütusepaak" katusele vinnatud.

"Mina sama teed alla ei tule. See on liiga hirmus!" hädaldan räästaserval.
"A tee nii nagu mina - HÜIA-HÜTT!" hõikab kogukam naabrimees ja lennutab end hange.
Allavisatud lumetonne arvestades polegi teab kui kõrge lend.
Aga ei veena.
Klammerdun männitüvesse ja lasen teisel naabril end jalgadest alla sikutada.


Tehtud!

Kiigume?

Käi jala!

Veel parem - suusata!
;)

Lumerõõmud

Sõbrannal oli eile sünnipäev. Lihtsat PIDIN end toast välja ajama, kuigi ilm oli irrrrrmus.
Kaalusin autoga minekut, aga selle vastu oli mitu asja. Hang ühena neist. (Olin kaunikesti segaduses, kui tuulega risteldes teekurvis vastu rinnuni ulatuvat tuisuvaalu põrkasin. Hommikul lükkas tubli sahkur selle kõrgmäestikuks.)

"Mina küll kuskil ühtki autot ei näinud?" imestas õuelt läbi sõitnud külamees.
Vot. Tuleb osata peita!
Milleks mulle garaaž, kui seinad ja katus selletagi priilt käes.

Noh. Tegelikult mul isegi on kõnealune ehitis, aga selle kasutamist pärsib laiskus :D

Maapostiljonid peaksid saama abitöövahendiks urukoera.
Meil veab. Meie postkast on ülemises reas :D :D :D

Elav armastuse vägi...

Suhtlushimuline Seitel sööstab välisuksest sisse.
"Näuu!"
"Sul on süüa."
"NÄÄÄUUUU!" tassib Seitel krõbinaämbrikese käevangus keset köögi põrandat ja keerab kummuli.
"Usu mind, see, mida meie sööma hakkame, ei maitse sulle niigi palju."
Seitel usub. Aga alles pärast pikka ja põhjalikku hapukapsa nuusutamist.
"SEI-TEL! SA OLED MUL JALUS!" ahastan, kui mistahes suunas astumise ajal kass end mu sammudest läbi nõelub. "Piisab sellestki, et sa öösiti mu otsas magad!"
"Näu!" jutustab seltskondlik kiisu ja topib end külmiku ukse vahele, kui ma leiva kappi tõstan, hüppab lauale, kui sealt nõud kokku korjan ja lõpuks ronib ka vetsu järele.
"SEITEL!"
Et pisut rahu saada, võtan ette nõude pesemise. Haa! Kavatsen kõik see aeg paigal seista, sa kõuts!
Seitlile see sobib. Eks vaja temagi jalad puhkust. Hüppab pesumasinale ja jääb uudistama.
"NO KUULE! KUHU MA SINU MEELEST NÕUD KÄEST PANEN?"
"Who cares?" vidutab kiisu oma pooltteist silma.
"Armunud oled või? Ma kuulen küll, kuidas te Nöpsuga trepikojas madistate, aga ei arvanud, et see olen mina, kelle pärast sa võitled ja oma nina korrigeerida lasid," ajab tüütu loom mind juba naerma.
"Rrrh!" ühmab Seitel ja marsib pahandatult tagatuppa.