Käime katuseid mööda...

Seitsekümmend sentimeetrit lund. Nelikümmend aastat vana eterniitkatus. Kaks pidust naabrimeest. Liiga lühike redel.
Natuke nuputamist.
Redel paku otsa, pakk lumehange otsa ja teele.

"Ära roni sinna ääre peale! Kukud puruks!"
"A tead, kukkudes kaob ajataju ära. Aeg lendab nii kiiresti, et ei märkagi, kui juba maas oled."

"Mis sa sellest samblast kisud. Lund tulime lükkama! Sammal on ainus, mis sind siin üldse üleval hoiab!"

"Tõsta, tõsta! Lumi raske. Mis sest, et tuleb ühelt poolt!"
"Kui kaua targutad, tuleb kahelt poolt!"

Naabrimeestel on lõbus. Eriti kui "kütusepaak" katusele vinnatud.

"Mina sama teed alla ei tule. See on liiga hirmus!" hädaldan räästaserval.
"A tee nii nagu mina - HÜIA-HÜTT!" hõikab kogukam naabrimees ja lennutab end hange.
Allavisatud lumetonne arvestades polegi teab kui kõrge lend.
Aga ei veena.
Klammerdun männitüvesse ja lasen teisel naabril end jalgadest alla sikutada.


Tehtud!