Küll on ootamine pikk. Sooja annaks tuletikk.

Tänu nutikale logistikutööle jõudsin koju kümme minutit enne tavapärast saabumist. Kuna olin hommikul võtmeta minema marssinud, tegin põnni oodates aega parajaks ja loopisin kuuris puukärule koorma peale.
Njah. Plaan oli tore: kärutan puud trepi ette. Hea lihtne tuppa tassida. Aga. Tee osutus käru jaoks kitsaks.
Põnni veel ei paistnud, kühveldasin tee laiemaks.
Põnni ikka veel ei paistnud.

Hm, hm, hm.

Helistasin. Selgus, et tal on erakorraline klaveritund ja jõuab koju nii umbes 1,5 tunni pärast.
Lahe.

Sõbranna juurde?
Tal kallid külalised ja ma kulutaks selle aja edasi-tagasi jalutamisele ära. Teades veel, kui raske on mind sealt pärast koju ajada, ei kibelenud.
Istuks autos?
Võtmed on toas.
Soojamuret iseenesest poleks. Pakasega sai pliit keldrisse taritud. Kuna teda toas nagu väga vaja pole, jäi ooterežiimile. Lülitaks sisse. Mul ju nüüd toimiv elektrisüsteem.
Heh. Pliit on keldris, aga kartulid toas. Muidu võiks vaikselt toimetama hakata :P

Kui külm väljakannatamatuks muutus, pressisin end naabritele tuppa. Seal oligi midagi naabrihoiupunkti taolist. Vaatasin tunnikese sektsioonkapi klaasukselt teleka peegeldust. Keegi osutus kellegi vanaisaks, kellelgi taastus mälu, keegi sai näkku pokaalitäie midagi.
Jne.

Põnni saabudes tormasin kütma. Avasin uue tikupaki ja...
Kas neid peabki nii vähe olema?

Tegin kraapsu ära, aga hing jäi kripeldama. Üldse mitte minulikult võtsin ja lugesin tikud üle. Koos kasutatuga 33. Toosil lubatakse 40 - 45.
Kurjam.

Võtsin ette järgmise toosi.
39. Koos nende kahega.

Järgmine.
34.
Järgmine.
43.
37.
41.
41.
41.
46.
46.

Need kaks viimast toosi ärritasid mind eriti. Olin valmis kuulutama suurt nöörimist ja kurja koonerdamist.
Nüüd oleks kõik justkui parimas korras.

Avasin lihtsalt paki valest otsast :D