Väärtustest

Kolleeg ostis maamaja. Kolkakülast õnnestus isegi ehitusmees hankida. Oli küll isikliku soovitusega, aga see kõlas seda kaunimalt. Uhked tiitlid küljes ja puha.
Hiljem, kui asjad kaduma hakkasid, selgus, et üsna hõivatud mees. Kui parajasti külas ei peksa, varasta ega vägista, istub vangimajas. (Ükski loetletud hobidest pole kirjanduslik liialdus.)
Viimane sääred teinud väärtasi oli ca viietuhandene. See tegi noore pere meele hapuks. Politsei soovitas päti tegudele ahvatleda ja ise kinni nabida.
Nii tehtigi.
Kohe kutsuti ka ametimehed röövlit ära viima.

Uurimisest saab varsti aasta.
Kuigi esmasel arstlikul ülevaatusel diagnoositi "kannatanul" põlvepõrutus (mida kolleegi pere ka kuidagi oma süüks ei taha arvata vaid kahtlustab, et jalgrattaga viinaninast võrukael selle kustahes eelnevalt saada võis), lisanduvad tasapisi raudkangihoobid, murtud hambad ja mis kõik veel. Suureks süüks on juba see, et inimest politsei tulekuni maas istuma sunniti ja tooli ei toodud. (Söögi pakkumisest tuleks siiski võimalusel hoiduda. Kes teab, mis reaktsioone need seedekulglas tekitada võivad.)
Ei loe, et pikanäpumees oli märksa varem arsti juures hammaste kadumist kaevanud. Ei loe, et politseinikud tunnistasid kinninabimise rahumeelseks. Loeb "ohvri" aina häälekam hädakisa ja nulle muudkui veereb kahjunõude taha.

Uurijad vahetuvad, verbaalne käteväänamine kestab, kulutused on ammu mitmekordselt ületanud varguse-kahjud, tööpäevad lähevad raisku kuulates ähvardusliku sisuga soovitusi süüdistusele allkiri anda ja raha ära maksta.
Samal ajal müttab "kannatanu" külas lustiliselt oma jõu- ja ilunumbreid teha.

Niisiis. Kui sul, kallis lugeja, juhtub olema midagi, mis kellelegi veel huvi võiks pakkuda, paki see hästi transporditavasse pakendisse ja tõsta välisukse taha. Ära unusta teed lumest puhtaks rookida ja korralikult liivatada. Ja kasutusjuhend pane pakki. Veel parem - istu ise trepil ja loe see varanduseviijale ette. Hea, kui oleks võimalikult palju juhuslikke tunnistajaid ja kaameramehi erinevatest kallutamata kanalitest.

Kolleeg on meeleheitel. Pehmelt öeldes.

Töökohavahetus ja viirus

Arvutiviirus võitleb minu arvutisõltuvusega. Mingil määral olen isegi rahul.

Kallid vallaelanikud, kes te täna õhtul lasteaiast mööda olete jalutanud ja rõõmuga märganud, et minu ülekohtuselt lennukas karjäär on lõppenud igati kohase öövalvuriametiga rahvamajas!
Mul on teile kurb uudis. Sain sünnipäevaks helkurvesti ega raatsi sellest välja pugeda. Ise teen aga töö juures usinasti vajalikku kirjatööd.

Vabandan.
;)

Muide. Olen endiselt veendunud, et siin kummitab.

Linnateatri poolt lumest välja kaevatud

Täna oli nii sündmusterohke päev, et tähtsamad neist unustasin igaks juhuks juba varakult ära. Sõbra sünnipäeva näiteks.
Seda, et õhtul elusat abikaasat näidatakse, mäletasin hästi. Ta oli mu tegevusplaanis turvaliselt paigas. Vähemalt nii ma arvasin.

Töölt kihhutasin toredale külamemmele seltsi ja abi pakkuma. Et olin ette helistanud, teadis peremees hundikoera väravasse vastu lasta. Unustas vaid, et ma põhimõtteliselt koeri ei karda :D
Deklareerimis-aastaajal on ehk ettevaatamatu mainida, aga lahkudes sokutas papi mulle lausvägisi koti räimi kaasa. Et neljapäeval alles ostis, pole veel lõhna ega midagi.

Oli küll.

Korjasin sõbrad oma räimeautosse (nende viga, kui õues kopse õhku täis ei tõmmanud) ja kihhhutasin edasi. Vargamäele. Elmo Nüganen tuli sinna Tammsaarest kõnelema.

Kohtumine oli väga tore. Ja ETV oli kohal.

Järgmisel korral, kui tekib oht kaamera ette taritud saada, teatan kohe alguses, et mina tahaks väga rääkida, sest minul on hästi olulisi ja senikõnelemata asju öelda. Pealegi näen ekraanil ullult hea välja. Ehk siis muututakse ettevaatlikumaks.
Ausat juttu ju keegi ei usu.

Piinlikuks muutis õhtu see, et mulle meenutati: on veel üks koht, kuhu mind väga oodatakse - näidendiproov.
Ja et rongijaama, kaasale vastu, tuleks õigupoolest juba minema hakata.
Aga ei saa ju. Nii huvitav on.

Kui siis oma ekipaažiga esimesel võimalusel madalstartisin, osutus stardipakk nii kõrgeks, et mu auto jäi sinna põhja pidi kinni.

Kaks autotäit naisi pingutas, aga ei jaksanud ei lükata, tõmmata ega tõsta. Krapsakas teleonu suunas meid teatribussist abi paluma. Bussijuht (nime unustasin küsida. Nimetagem teda Linna Teatriks) sõidutas meie suurele uskmatusele vaatamata minu Honda-kullakese sõiduteele.
ELMO NÜGANEN isiklikult aitas autot välja lükata.
"Ära enam hange sõida!" soovitas LT.

Räimed olid vist vahepeal paljunenud.

Kas ma siis suutsin kiusatusele vastu panna? Loomulikult mitte!
Kilomeetrikese pärast otsustasin, et nüüd on küllaldaselt vilumust ka teeäärsete hangede sügavuse mõõtmiseks. Sügav oli. Lii-ga sügav.

Oleksin pidanud olema paanikas, meeleheitel, ahastuses...
Häbi natuke oli. Aga sellest suurem oli kindlustunne, et olukord lahendub ladusalt - seljataga sõitis ju teatribuss.

Ristmik etenduseks valmis seatud, mõtted sobivas suunas liikuma aetud, osalistele repliigid kätte jagatud, istus ELMO NÜGANEN minu auto rooli.

(Iik! Räimed!!!)

Jättes välja sellised piinlikud episoodid, nagu näiteks - "Kas sellel autol veab esi- või tagasild?"/"Kesse?"- tõusis mu masin maanteele nagu imeväel.
Natuke oli kindlasti abi ka kohale kutsutud traktorist.

"Kohe tunda, et uksed olid lahti," rõõmustasid reisikaaslased, kes kõigele vaatamata julgesid minuga teed jätkata. "Kalahaisu peaaegu ei tunnegi."

Linna Teater hõikas meile mingi soovituse. Ei kuulanud. Muidu teen jälle risti vastu.

Kalahaisu ei tulnud ka veerand tundi hiljem. Miks küll? Aa! Aknad lahti! Ok. Tähendab, täna on see päev, kus tuleb ka need nupud selgeks õppida.
Ajasin auto mittevägateeäärde ja klõpsisin lüliteid. Eks ma natuke aimasin, milliseid vaja.

"Kaks ilma kolmandata ei jää. Kaks ilma kolmandata ei jää," halisesin roolis.
Aga oot! Kolmas kord oli ju hommikul ära! Siis, kui ma koolimaja eest ähmiga minema manööverdatud ei saanud ja sahamehelt abi palusin.
Huh.
Vedas mul.

Kaasa seisis kurvalt ja lootusrikkalt üksiku laternaposti all. Lilled ühes ja tort teises käes. Kohvituba, kuhu ta ooterežiimile lubas jääda, olla juba tunni aja eest suletud.
Oeh.

Tüdrukute õhtu

Koguneme medium-põnni teise korruse voodile. Epp lööb põnni kaisus mõnusasti nurru, kuni ta õudusjutu finaaliga kus see ja teine ehmatatakse.

"Ma pean endale nüüd ilusa raamatu otsima," hädaldab vanim tütreke. "See oli NII õudne."
Samas jääb talle haldjakõrvadega Venno Loosaare pilt näppu. "Need saated lähevad iga aastaga kahtlasemaks! Otto-Triin oli kõige parem. Aga siis ükskord läks Otto-Triin ära. Päriseks ära. Ma olin NIIII KURB!"

"Kes need kaks inimest on?" jääb pesapõnnile minu vanaema ja vanaisa pilt silma. "Vanavanaema ja vanavanaisa või? Mamma ema ja papa isa?"
Jep. Loogiline. Isadel sünnivad pojad ja emadel tütred.

Põnn17 esitab slaidikava endast, vanemast õest ja nende peikadest. Tüdrukutel on hea maitse :)

"Kes selle on teinud?" pistab suurpõnn mulle sõbrapäeval saadud järjehoidja nina alla. Kinkijate nimed tema poole.
"Ei ütle!"
"Sina, jah?"
"Sa ei arva seda ilmaski ära!"
"Nagunii sina!... Hääh," saavad autorid avastatud.
:)

Valuvaigistite edetabel

Põnn avaldas arvamust, et väikestest hädadest saavad suured neil, kellel on palju vaba aega.
Tal võib õiguski olla.

Hommikul tuli mind peaaegu et kahemehetõstukiga voodist püsti vinnata. Mul oli SELG.
Varem ma tema olemasolu eriti ei märganudki.
Oioioiaiaiaietasin end jalule.
Kõigepealt tuli pesamuna laagrist koju tuua. Auto salong oli kuidagi kokku tõmbunud. Ise liigendusin muidugi ka vä-ga vaevaliselt.
Tähelepanu liiklusele suunamine aitas. Pisut.

Siis katusekoristusele.

"Emaaa!!!" ahhetas põnn räästa all, kui ma varalõppenud redeli peeletipus jalga kaela taha upitasin, et soovitud kõrguseni ulatuda.

Kühveldades ei tulnud seljahäda meeldegi. Meenus siis, kui end toas hetkeks voodile kukutasin. Põnnidel oli tegu, et lapsevanem uuesti käimisasendisse vormida.

Suurpõnnile oli lubatud ühine jalutuskäik metsa.
Käisime.
Kuigi sula on puuvõrade koormat kergendanud, kössitasid paljud noored männid tohutute lumemütside all. Võtsime südameasjaks need alla pommitada.

"Mida kauem ma sihin, seda täpsemalt lendab!" hõiskas rõõmsalt tütreke, kes esimeste lumepallide lennutamise ajal häbelikult kahele poole piilus, et mitte piinliku tegevusega kellelegi silma jääda.
Hasart võitis.
"Hääh!"
"Nätaki!"
"NÄGID, JAH?"
"Nän-nä-nän-nän-nää-nää!"

Seljavalu?
Mis see veel on?
:D

Käime katuseid mööda...

Seitsekümmend sentimeetrit lund. Nelikümmend aastat vana eterniitkatus. Kaks pidust naabrimeest. Liiga lühike redel.
Natuke nuputamist.
Redel paku otsa, pakk lumehange otsa ja teele.

"Ära roni sinna ääre peale! Kukud puruks!"
"A tead, kukkudes kaob ajataju ära. Aeg lendab nii kiiresti, et ei märkagi, kui juba maas oled."

"Mis sa sellest samblast kisud. Lund tulime lükkama! Sammal on ainus, mis sind siin üldse üleval hoiab!"

"Tõsta, tõsta! Lumi raske. Mis sest, et tuleb ühelt poolt!"
"Kui kaua targutad, tuleb kahelt poolt!"

Naabrimeestel on lõbus. Eriti kui "kütusepaak" katusele vinnatud.

"Mina sama teed alla ei tule. See on liiga hirmus!" hädaldan räästaserval.
"A tee nii nagu mina - HÜIA-HÜTT!" hõikab kogukam naabrimees ja lennutab end hange.
Allavisatud lumetonne arvestades polegi teab kui kõrge lend.
Aga ei veena.
Klammerdun männitüvesse ja lasen teisel naabril end jalgadest alla sikutada.


Tehtud!

Kiigume?