Suvi kestab.

Peaaegu.

Naissoo häbiplekk

Peaaegu jutustasin tänase loo. Aga vat ei räägi ka. Saagu lihtsalt mainitud, et olen saavutamas rahvusvahelist kuulsust. Suudan bensiinijaamas ikka veel uskumatuid asju korda saata. :D

Ööd!

Blond pühapäev

Võtan end kokku ja lähen aknaid pesema. Esmalt kolgin läbi pool kilo porilasi.

"Ema, sa oled blond!" kisavad tüdrukud toast, kui olen oma peeglist paistva teisikuga leppinud, lõpetanud võõrastamise ja küürimistöödega algust teinud.

Njah. Akendel on võrgud ees. Võiks juba ükskord harjuda.

Aknalauad korda. Lillealused puhtaks. Pottidest kuivanud õied/lehed välja. Mõnel lillel tuleb külge keerata. Mõnel kohta vahetada.

"Mulle nii meeldib see draakonipuu!" pühin taime lehtedelt tolmu. "Mis sest, et üks haru siin teiste taga nii kiduraks on jäänud. Pisike! Kas sulle ei jäeta ruumi?"

"Hulluks läksid või?" põrnitseb pesamuna. "Kõigepealt tassib elamise lilli täis, siis hakkab nendega lobisema ka veel!"

Ee... Ainult natuke.

Lobisesin. :)

Fotojaht. All paremas nurgas

Väga helge pilt mu meelest.

Lootusrikas. Väljapääs. Ja sissepääs. Kuhu iganes.

Turvaline. Valgus on käeulatuses. Sest. Enam pimedamaks ometi minna ei saa! :)

Põnev ka. Mille küljes on link? Ukse? Aga võib-olla hoopis öö? ;)

Minu tänane öö oli... vöödiline. Natuke kõhe.

Ärkasin varakult.

"Sa juba üleval?" imestas mu kellakägu. "Närvis?"

Ääh. Pole ju põhjust.

"Hakka kohe närvi minema!"

Ha-ha-haa. Ei hakka. Tuju läks heaks hoopis.

:D :D :D

Teiste nurgad.

Kõverad sõrmed ja viltune lõug

Keel hammaste vahel, küünarnukk põlvede vahel.

Kolm tundi valu ja vaeva. Neli katsetust barokkaja autorite maalinguid järgi teha.

Ei ole võimalik!

Kui käed nii hullult värisevad, siis miks ma küll lennata ei suuda? :P

Rändlillede tee jätab jälje

Ägee! Ma pole sada aastat pakki saatnud. Selgub, et sellega kaasneb vahva meelelahutus: lööd tšekile trükitud koodi post.ee-s sisse ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Veebikaamera oleks veel lahedam, aga nii ka tore. Kohe kahju, et juba kohal. :)

Närviline ja kuri

Kurrrrrrrrrrrjam!

Läksin sõbranna peret rongijaama viima. Väike laps kaasas - varusime veidi aega.

Mõnisada meetrit veel sõita ja napp veerandtund rongi väljumiseni, tervitas meid teel valgusfoori punane tuli. No kaua ta ikka põleb!

3 minutit. 4 minutit. 5 minutit...

"Äkki oleks pidanud jala minema?"

Aga kus sa seal lähed lapsega tee-ehituse vahele.

6 minutit.

Hurraa! Läks käima!

Roheline.

Autoderivi alustab rännakut. Ena toredust! Vastu kihutab teemeeste Scania. Kuhu nüüd? Kolonn kerib end tagurpidikäigule. Vahhhva!

Aeg läheb. Masin mööda lastud, liigume edasi. Raudteeäärsed tänavaotsad on blokeeritud. Üritame teisele poole - poodide juurde - jõuda.

Jõuame. Jääb veel paar minutit rongile tormamiseks.

Nüüd tagasi. Kiirustada pole vaja. Keeran ra-hu-li-kult asula vahelt välja suurele teele. Foor siin samas, ristmiku juures, ülesõidu ees. Punane. Õnneks saba pole. Mina esimene. Võtan koha sisse. Rull (või miski sarnane aparaat) toimetab teisel pool ülesõitu. Tõkked ja foor varjavad pisut ülesõidutulesid. Juurdlen just, et kas selline segadik sõitjaid ei eksita? Vaevalt maanteefoor rongiliiklusega arvestab... Stardid rohelisega minema ja satud rongiga kokku?

Siis süttib roheline. Ahhaa! Aga... sõiduks on avatud ju ainult üks rada ja sedapidi sõidab parasjagu ülesõidu poole vastu kena rõõmus sõiduauto. Seljataga antakse närviliselt signaali.

No kuhu ma lähen? Lükkan ta koonuga tagurpidi tagasi vä?

Ülejärgmine masin otsustab, et olen jobu ja sööstab mööda. Edu! Hakkas nüüd parem või? Senikaua kõhutab seljatagune juht signaalinupul.

Vabandust. Mulle ka olukord ei meeldi.

Autod pusklevad end ülesõidult eest.

Signaaaaal.

Lähen, no lähen, kuigi näen, et kolm autot tuleb veel vastu. Sõidan end teetööliste vahele taskusse.

Jaa. Ma tean, et see teile ei meeldi, aga see hull kuklas sõidab mulle kohe tagant sisse!

Niih! Mina olen päästetud!

Pasundaja saab ka viimaks aru, milles asi. Nüüd on tema see pidur.

Mille kurrjami pärast on foor, kui ma seda usaldada ei saa?

Vaesed tee-ehitajad! Ma mõistan, et nii on peaaegu võimatu üldse midagi ehitada. Aga. Suve algul kooriti tee üles ja siis 3-4 kuud ei toimunud midagi! Ah-jaa, suurematesse aukudesse torgati hoiatuspulgakesi. :S

On seda teed veel ikka üldse vaja? Pakun, et enamik siitkaudu sõitjatest on oma masinad lootusetult ära lõhkunud.

Ma ei tea lahendust. Mul on lihtsalt närv väga must.

Kui selline olukord järgmise "taksokorrani" kestab, viin sõbrapere teist teed pidi paarkümmend km kaugemasse jaama. Ainult et, kes hoiatada oskaks?