Juhtub vahel, et kodus ostusid lahti pakkides on midagi justkui puudu? Et mäletad täpselt, kuidas küsisid... või noh, vähemalt plaanisid küsida... aga pole. EI OLE.
Ju siis jäi küsimata. Sest kui ostukorvi põhja oleks jäänud, oleks müüja juba ammu helistanud. Sellised väikese maapoe võlud. Tšekilt ka midagi väga välja ei loe. Osakond 1 ja osakond 2 jne. Tootenime ei kuskil.
Terve latt poolsuitsuvorsti. Rumal lugu.
Igaks juhuks uurisin kõik käekotisopid läbi. Noh, see on see koht, kuhu toidukoti ülejäägid topitakse. Piinlik ka, kui järgmisel nädalal leiad kotist vorsti, mis meeleheitlikult püüab vihikute vahelt minema vongelda.
Ei ole.
Igaks juhuks uurisin järgmisel korral poes ka. Ei mäletatud.
Järelikult ikka ei küsinudki.
Küsisin.
Läks veidi üle nädala ja leidsin oma kadunukese üles. Külmikust. Küljeriiulist. Hea, et mitte magamistoa pesusahtlist või duširuumist šampoonide vahelt. Hea, et vaakumpakendis suitsuvorst, mitte midagi kergestiriknevat.
Tore ju. Ainult, et kuna ma seekord vorstile ei panustanud, jäid ka leib-sai ostmata. Peab vist kartuleid kõrvale keetma. :P
13 September, 2015
06 July, 2015
Õnn kaalub 400 grammi
Puhkus. Läksin eelmisel nädalal poodi. Lihtsalt, et lubada endale midagi head.
Kuna elan elava ühistranspordiliiklusega piirkonnas, on poodiminekuks mitmeid võimalusi.
Näiteks sõidad pooleseitsmese bussiga rongijaama ja sealt oled juba enne kaheksat pealinnas. Saad mistahes kaupluse ukse ees esimene olla.
Või sõidad 7.45 bussiga Paidesse. Juba 15.00 oled sipsti poest tagasi.
Mina valisin kolmanda variandi: istusin kell kolm bussi, olin 10 minutit hiljem naabermaakonna külapoes ja võisin seal kaupa imetleda kolmveerand tundi. Siis jõuab buss rongijaamaringilt tagasi.
Et siis mida head ostaks?
Puuvilju?
Mkm. Praegusel maasikahooajal kuidagi... vesine. Valik ka väike.
Kooki? Hapukoore-? Vaarika-? Mee-?... Torti?
Mkm. Ei ole see.
Kohukest? Jogurtit? Kohupiimakreemi?
Mkm.
Pirukat? Kringlit? Saiakesi?
Mkm.
Jäätist?
Ei.
No ma ei tea. Küpsist? Vahvlit? Beseed? Šokolaadi? Karamelli? Kummi-, vahu-, lagritsakommi?
Ei! Ei! Ei!!!
Ja ei mõelnudki välja. Tahaks midagi, aga ükski hea pole see õige.
Njah. Ega ma seepärast tühja kotiga koju pöördunud, lihtsalt tunne jäi sisse niisugune... ebatäiuslik.
Kodus mõtlesin välja. Kondenspiim! Vot seda kohe kühveldaks purgist.
Väga veider soov. VÄGA. Olen ma seda üldse kunagi ostnud?
Aga näe, isu üle ei lähe. Nädal möödas, aga minul ikka sama igatsus.
Uuesti poes, otsin, aga ei leia. Otsime koos müüjaga. Otsas. Olen just väga kurvaks muutumas, kui üks siiski leidub. Riiuli perifeerias. Viimane.
Nüüd näib elu peaaegu täiuslik.
Paradiis!
Pakend võiks veel roheline olla.
Kuna elan elava ühistranspordiliiklusega piirkonnas, on poodiminekuks mitmeid võimalusi.
Näiteks sõidad pooleseitsmese bussiga rongijaama ja sealt oled juba enne kaheksat pealinnas. Saad mistahes kaupluse ukse ees esimene olla.
Või sõidad 7.45 bussiga Paidesse. Juba 15.00 oled sipsti poest tagasi.
Mina valisin kolmanda variandi: istusin kell kolm bussi, olin 10 minutit hiljem naabermaakonna külapoes ja võisin seal kaupa imetleda kolmveerand tundi. Siis jõuab buss rongijaamaringilt tagasi.
Et siis mida head ostaks?
Puuvilju?
Mkm. Praegusel maasikahooajal kuidagi... vesine. Valik ka väike.
Kooki? Hapukoore-? Vaarika-? Mee-?... Torti?
Mkm. Ei ole see.
Kohukest? Jogurtit? Kohupiimakreemi?
Mkm.
Pirukat? Kringlit? Saiakesi?
Mkm.
Jäätist?
Ei.
No ma ei tea. Küpsist? Vahvlit? Beseed? Šokolaadi? Karamelli? Kummi-, vahu-, lagritsakommi?
Ei! Ei! Ei!!!
Ja ei mõelnudki välja. Tahaks midagi, aga ükski hea pole see õige.
Njah. Ega ma seepärast tühja kotiga koju pöördunud, lihtsalt tunne jäi sisse niisugune... ebatäiuslik.
Kodus mõtlesin välja. Kondenspiim! Vot seda kohe kühveldaks purgist.
Väga veider soov. VÄGA. Olen ma seda üldse kunagi ostnud?
Aga näe, isu üle ei lähe. Nädal möödas, aga minul ikka sama igatsus.
Uuesti poes, otsin, aga ei leia. Otsime koos müüjaga. Otsas. Olen just väga kurvaks muutumas, kui üks siiski leidub. Riiuli perifeerias. Viimane.
Nüüd näib elu peaaegu täiuslik.
Paradiis!
Pakend võiks veel roheline olla.
27 May, 2015
Vältides olemast see, kellega aken puruks pekstakse
Rongiga on nii tore sõita. Avar ja liigendatud. Liikuvad pildid. Eriti praegu, mil vaade on nii lopsakasroheline. Vahel vaatan kadedusega naeratusi ja pileteid jagavaid teenindajaid. Käiks ka niimoodi, naerataks ja nõustaks.
Eile ei kadestanud.
Rongi väljumiseni jäi veel tubli pooltund, aga kuna porknake juba jaamas seisis, kolisin pardale. Sai heade istumiskohtade hulgast sobivama valida. Mõnus. Vaikne. Korraks. Rongi tuiskasid mees- ja naishääl. Istusid kuhugi ette ja allapoole, näod ei paistnud, aga mida edasi, seda väiksem oli soov nendega üldse sama ruumi jagada. Vähemalt tolle meeshääle tootjaga. Tundus, et seda "tootmisliini" pole võimalik hetkekski seisma panna. Nimetagem neid Alt ja Bariton, olgu nad siis päriselus kes iganes.
Suurtähed tähistavad mu passiivse sõnavara neid sõnu, milliseid ma terve mõistuse juures olles iial kasutada ei kavatse.
"V, ma jooksma pidin? P, sa käskisid mul joosta?" pahutseb Bariton.
"Mina ei käskinud. Ma ütlesin: "Kõnni rahulikult, pool tundi on aega," õigustab end Alt.
"Ma oleks jõudnud vabalt. V, ma olen vana sõjaväelane. See et ma täis olen, ei loe mulle midagi. Mina olen ikka samasugune..." (Ja nii järgmised 5 min. Valjul selgel häälel üht ja sama teksti. Hingamispausideta. Aaaah.)
"...Mina ei jää täis. Mina olen kogu aeg samasugune.."
"Täna helistati mulle," üritab Alt vestlust kuhugi arendada.
"Ma ei taha seda kuulata. P, mis sa räägid sellest mulle? Sa oled mulle seda 3x rääkinud juba. Ma tean seda kõike..."
"Sa ei tea. Kaks tundi tagasi alles helistati."
"Siis ma ei tea. Kust ma seda peaks..."
"Täna helistati..."
"Kuule, me ei ole siin rongis üksi!" (Oo! Märkasite?)
Hetkeks jutt vaganeb. Aga ainult hetkeks.
"T, kas see on normaalne nägu? (Keegi perroonil) See pole normaalne nägu. R, ma praegu lähen välja ja annan talle jalaga munadesse."
"Sa ei lähe!" keelab reibas Alt.
P, need on kaks asja. Kaks võimalust. Ei ole mõtet tõmmelda. Tuleb lihtsalt jalaga munadesse... Vaata, kui jäme tüdruk see on. Kui ma näen inimest, siis ma ütlen. Mis sul on? Kas sul on häbi? Kas sa tunned midagi?" (Mina tunnen. Juba tükk aega ja väga tugevaid tundeid.)
Korraks käib rongivile üle jutu. (Ah, mis õnnis muusika!)
"Mul ei ole tumeda peaga sõbrannat!" teatab Alt rõõmsal kõlaval häälel.
"V, ma sinust ei räägi. xxx-st räägin. P, sa kohe arvad, et sinust räägitakse.
"Ma ei teagi xxx sõbrannasid," vaigistab Alt.
"T, sa arvad, et kogu aeg sinust räägitakse? Kuidas sa saad nii loll olla???" Bariton ärritub. Küllap saab ka kõrvalvagun juba kuuldemängust osa.
"Mida teile seal koolis õpetatakse? Poisse taga ajama? P, ma tulen löön seal koolis korra majja! Milleks neid õpetajaid tarvis on, kui nad midagi ei õpeta??? T, milleks neid õpetajaid vaja on? Ainult palka küsivad. R, ma tulen näitan neile koha kätte! Milleks neid õpetajaid vaja on?" Bariton röögib juba üsna kõrvulukustavalt. Tore piletöör läheneb nagu maotaltsutaja. Vaatab sugereerivalt silma (Vist. Mina näen vaid teda) ja räägib raaaahulikult, lihtlausetega, et selline jutt segab ja rongis tuleb viisakalt käituda.
Bariton moodustab siiski veel paarkümmend väheste erinevustega lauset teemal "Õpetajad seebiks".
Alt annab mingi hetk alla ja kõnnib mujale, et kohe kaaslase juurde naasta: "Noh, rahunesid maha? Seal oli ebamugav istuda."
"Ebamugav on lolli inimese kõrval istuda," tundub Bariton hetkeks rahunenum. "Anna andeks, et ma lõin sind. Sind tuleb maa peale tuua." (Et lausa kakeldi? Sekkuda? Ühtki tõhusat sekkumistarkust ei tule pähe.)
"See susla ei sõida kiiresti ju? See sõidab veel aeglasemalt kui vana rong. See pole mingi kiirrong," ägestub Bariton veel rohkem, sest kuulda on mingeid lööke. Tümitab kaaslast??? Mkm.
"Löön selle akna katki! Sa ütled: "See on kiirrong!" See pole mingi kiirrong..."
"See pole kiirrong."
"Sa ütled, et see on kiirrong, siis ma ei saa aru, et see on kiirrong, see pole mingi kiirrong. V, ma löön selle s... katki praegu." (madin)
Piletinoorik tuleb ja üritab Baritoni hüpnotiseerida. Lootusetu.
"Mine P, ma lähen praegu maha (JAH!!! Pliiiiiis!) ja jooksen kõrval. Riik on nii P-s omadega, siin polegi kiirronge. Eestis polegi kiirronge..." (ja veel 5-10 min lakkamatut sõnadevoolu "Meilkiirrongepole-polekiirrongemeil-rongemeilpolekiir...")
Uskumatu, aga Baritonile ja Aldile tekivad konkurentideks kaks Sopranit, kes häälekalt naeru lõkerdavad. Kuskil vaguni kaugemas sopis.
"Mida seal kõkutatakse. Ma lähen vaatan."
"Sa ei lähe!"
"Ma lähen vaatan. Mida seal kõkutatakse? Mine P, mis lehmad! Mida selle lehmaga rääkida? Ma oleks sellised lehmad ammu aknast välja visanud. P, V, debiil, R! Löön selle s... katki! (Müdin) Lööngi katki! T, see susla sõidab nii aeglaselt. Nagu ila venib mööda... Kiirrong on? Eestis polegi kiirrongi..." (Ja läheb jälle 5 min)
Meeldiv lindihääl nimetab järgmise peatuse.
"Mis sa inised, töll? Ära ei väsi sellest? Lasteaias oleks võinud luuletust pähe õppida. T, kas see on kiirrong? P, ma löön katki selle akna..."
"Lõpeta!"
"Suu kinni! Ma löön katki selle akna!"
Uskumatu. Nad väljuvad. Niimoodi kohe, et... lähevadki maha. Hääle võtavad ka kaasa. OO ÕNDSUST!
Paar peatusevahet saavad Sopranid segamatult naeru lõkerdada. Siis saabub seltskond lõbusaid noori, makk õlal. Umbes nagu 30 aastat tagasi. Ainult, et sellest pillist tuleb mingi... müra. Ajusid lõhkav.
Vaatan ringi. Itsitama ajab. Napakalt. Korralikult töödeldult.
Ma pole ainus ahistatav.
Ainult, et mina... väljun... NÜÜD!
Eile ei kadestanud.
Rongi väljumiseni jäi veel tubli pooltund, aga kuna porknake juba jaamas seisis, kolisin pardale. Sai heade istumiskohtade hulgast sobivama valida. Mõnus. Vaikne. Korraks. Rongi tuiskasid mees- ja naishääl. Istusid kuhugi ette ja allapoole, näod ei paistnud, aga mida edasi, seda väiksem oli soov nendega üldse sama ruumi jagada. Vähemalt tolle meeshääle tootjaga. Tundus, et seda "tootmisliini" pole võimalik hetkekski seisma panna. Nimetagem neid Alt ja Bariton, olgu nad siis päriselus kes iganes.
Suurtähed tähistavad mu passiivse sõnavara neid sõnu, milliseid ma terve mõistuse juures olles iial kasutada ei kavatse.
"V, ma jooksma pidin? P, sa käskisid mul joosta?" pahutseb Bariton.
"Mina ei käskinud. Ma ütlesin: "Kõnni rahulikult, pool tundi on aega," õigustab end Alt.
"Ma oleks jõudnud vabalt. V, ma olen vana sõjaväelane. See et ma täis olen, ei loe mulle midagi. Mina olen ikka samasugune..." (Ja nii järgmised 5 min. Valjul selgel häälel üht ja sama teksti. Hingamispausideta. Aaaah.)
"...Mina ei jää täis. Mina olen kogu aeg samasugune.."
"Täna helistati mulle," üritab Alt vestlust kuhugi arendada.
"Ma ei taha seda kuulata. P, mis sa räägid sellest mulle? Sa oled mulle seda 3x rääkinud juba. Ma tean seda kõike..."
"Sa ei tea. Kaks tundi tagasi alles helistati."
"Siis ma ei tea. Kust ma seda peaks..."
"Täna helistati..."
"Kuule, me ei ole siin rongis üksi!" (Oo! Märkasite?)
Hetkeks jutt vaganeb. Aga ainult hetkeks.
"T, kas see on normaalne nägu? (Keegi perroonil) See pole normaalne nägu. R, ma praegu lähen välja ja annan talle jalaga munadesse."
"Sa ei lähe!" keelab reibas Alt.
P, need on kaks asja. Kaks võimalust. Ei ole mõtet tõmmelda. Tuleb lihtsalt jalaga munadesse... Vaata, kui jäme tüdruk see on. Kui ma näen inimest, siis ma ütlen. Mis sul on? Kas sul on häbi? Kas sa tunned midagi?" (Mina tunnen. Juba tükk aega ja väga tugevaid tundeid.)
Korraks käib rongivile üle jutu. (Ah, mis õnnis muusika!)
"Mul ei ole tumeda peaga sõbrannat!" teatab Alt rõõmsal kõlaval häälel.
"V, ma sinust ei räägi. xxx-st räägin. P, sa kohe arvad, et sinust räägitakse.
"Ma ei teagi xxx sõbrannasid," vaigistab Alt.
"T, sa arvad, et kogu aeg sinust räägitakse? Kuidas sa saad nii loll olla???" Bariton ärritub. Küllap saab ka kõrvalvagun juba kuuldemängust osa.
"Mida teile seal koolis õpetatakse? Poisse taga ajama? P, ma tulen löön seal koolis korra majja! Milleks neid õpetajaid tarvis on, kui nad midagi ei õpeta??? T, milleks neid õpetajaid vaja on? Ainult palka küsivad. R, ma tulen näitan neile koha kätte! Milleks neid õpetajaid vaja on?" Bariton röögib juba üsna kõrvulukustavalt. Tore piletöör läheneb nagu maotaltsutaja. Vaatab sugereerivalt silma (Vist. Mina näen vaid teda) ja räägib raaaahulikult, lihtlausetega, et selline jutt segab ja rongis tuleb viisakalt käituda.
Bariton moodustab siiski veel paarkümmend väheste erinevustega lauset teemal "Õpetajad seebiks".
Alt annab mingi hetk alla ja kõnnib mujale, et kohe kaaslase juurde naasta: "Noh, rahunesid maha? Seal oli ebamugav istuda."
"Ebamugav on lolli inimese kõrval istuda," tundub Bariton hetkeks rahunenum. "Anna andeks, et ma lõin sind. Sind tuleb maa peale tuua." (Et lausa kakeldi? Sekkuda? Ühtki tõhusat sekkumistarkust ei tule pähe.)
"See susla ei sõida kiiresti ju? See sõidab veel aeglasemalt kui vana rong. See pole mingi kiirrong," ägestub Bariton veel rohkem, sest kuulda on mingeid lööke. Tümitab kaaslast??? Mkm.
"Löön selle akna katki! Sa ütled: "See on kiirrong!" See pole mingi kiirrong..."
"See pole kiirrong."
"Sa ütled, et see on kiirrong, siis ma ei saa aru, et see on kiirrong, see pole mingi kiirrong. V, ma löön selle s... katki praegu." (madin)
Piletinoorik tuleb ja üritab Baritoni hüpnotiseerida. Lootusetu.
"Mine P, ma lähen praegu maha (JAH!!! Pliiiiiis!) ja jooksen kõrval. Riik on nii P-s omadega, siin polegi kiirronge. Eestis polegi kiirronge..." (ja veel 5-10 min lakkamatut sõnadevoolu "Meilkiirrongepole-polekiirrongemeil-rongemeilpolekiir...")
Uskumatu, aga Baritonile ja Aldile tekivad konkurentideks kaks Sopranit, kes häälekalt naeru lõkerdavad. Kuskil vaguni kaugemas sopis.
"Mida seal kõkutatakse. Ma lähen vaatan."
"Sa ei lähe!"
"Ma lähen vaatan. Mida seal kõkutatakse? Mine P, mis lehmad! Mida selle lehmaga rääkida? Ma oleks sellised lehmad ammu aknast välja visanud. P, V, debiil, R! Löön selle s... katki! (Müdin) Lööngi katki! T, see susla sõidab nii aeglaselt. Nagu ila venib mööda... Kiirrong on? Eestis polegi kiirrongi..." (Ja läheb jälle 5 min)
Meeldiv lindihääl nimetab järgmise peatuse.
"Mis sa inised, töll? Ära ei väsi sellest? Lasteaias oleks võinud luuletust pähe õppida. T, kas see on kiirrong? P, ma löön katki selle akna..."
"Lõpeta!"
"Suu kinni! Ma löön katki selle akna!"
Uskumatu. Nad väljuvad. Niimoodi kohe, et... lähevadki maha. Hääle võtavad ka kaasa. OO ÕNDSUST!
Paar peatusevahet saavad Sopranid segamatult naeru lõkerdada. Siis saabub seltskond lõbusaid noori, makk õlal. Umbes nagu 30 aastat tagasi. Ainult, et sellest pillist tuleb mingi... müra. Ajusid lõhkav.
Vaatan ringi. Itsitama ajab. Napakalt. Korralikult töödeldult.
Ma pole ainus ahistatav.
Ainult, et mina... väljun... NÜÜD!
22 May, 2015
Õpetaja tuleb tunnist...
...sukad lõhki ja sääred sinised. Koolivägivald?
Seekord siiski mitte. Normaalsed inimesed lihtsalt ei käi kleidiga matkamas. :D
"Jumal KUI ILUS siin on!" õhkas üks seltsilistest. Oli küll. :)
Seekord siiski mitte. Normaalsed inimesed lihtsalt ei käi kleidiga matkamas. :D
Vanaema ütles kunagi: "Õige aeg kartulipanekuks on, kui toomingas õitseb ja pilved on taevas nagu kartulipesad." :)
"See pilv on nagu vähk!"
"Nagu krevett!"
"Nagu kala!"...
16 May, 2015
Kevadtööd
Ka saamatumad tislerid oleks mu esimesi tänahommikusi mõtteid lugedes vabasurma läinud. Poetessil hakkas nimelt piinlik, et naabrite aiamaa juba peenratriibuline, aga tema oma alles... kuskil seal... mulluse umbrohukulu all.
Selleks, et aiatöödele siirduda, tuli aga enne tööriistu kohendada. Hark ja labidas, soetatud aastal 1988, andsid sügisel saba. Aga mitte täies mahus. Jupike jäi kummalegi sisse ja nii kindlalt, et kanguta kuidas kangutad, kuidagi ei saa kangutatud. Kunagi oli mul meisel. Ja tangid. Noh, et saaks naelagi eest. Aga milleks need naisterahvale, eks ju. :(
Õnneks on mul tarkus, mida igale homo sapiensile antud: hõõru lõke lõõmama. Nii et sabajuppidega läks suht lihtsalt.
Miski minus ütleb, et hargi- ja labidavarred on kaval kevadel valmis teha. Siis on koor mõnusalt lahti. Aga seesama miski soovitaks tungivalt valmistoodet vähemalt suvi otsa kuivatada. Kus mul see aeg? Siis ei leia ma aiamaad enam ka kompassi abil üles.
Varred valmis, üritan labidale käepidet külge ühendada. Paraku on olemasolevad kindlalt oma puujuppide küljes ja plastmassi juba lõke ei aita.
Teeme siis ise. Tapiga. Või mis selle nimi ongi. Noh, et õõnestad "käsipuusse" augu ja voolid varreotsa vastavasse suurusesse.
Hah. Oleks siis meisel või puur või midagi. Kuskile maale aitab pussnuga. Teeme siis pool, kui tervet rehkendust ei jõua. Nael ka sisse. Teine veel.
Hm. Et siis selline ristpeaga labidavars. On vähemalt mugav? No ei ole. Aga küll inimene harjub.
Ühe hommiku kohta isegi hea tulemus. Ja nüüd kaevama! :D
Ahhaa! Pisut aega tehtut silmitsedes meenus, et võtmenael jäi löömata. Seega sain labidavarre õigeks keeratud, nii et käepide enam labidateraga risti ei paikne. :D Nüüdseks on hulk aiamaad kaevatud ja pean tunnistama: väga käepärased ja mugavad põllutöömasinad. Põhjust rõõmuks ja rahuloluks.
:) :) :)
Selleks, et aiatöödele siirduda, tuli aga enne tööriistu kohendada. Hark ja labidas, soetatud aastal 1988, andsid sügisel saba. Aga mitte täies mahus. Jupike jäi kummalegi sisse ja nii kindlalt, et kanguta kuidas kangutad, kuidagi ei saa kangutatud. Kunagi oli mul meisel. Ja tangid. Noh, et saaks naelagi eest. Aga milleks need naisterahvale, eks ju. :(
Õnneks on mul tarkus, mida igale homo sapiensile antud: hõõru lõke lõõmama. Nii et sabajuppidega läks suht lihtsalt.
Miski minus ütleb, et hargi- ja labidavarred on kaval kevadel valmis teha. Siis on koor mõnusalt lahti. Aga seesama miski soovitaks tungivalt valmistoodet vähemalt suvi otsa kuivatada. Kus mul see aeg? Siis ei leia ma aiamaad enam ka kompassi abil üles.
Varred valmis, üritan labidale käepidet külge ühendada. Paraku on olemasolevad kindlalt oma puujuppide küljes ja plastmassi juba lõke ei aita.
Teeme siis ise. Tapiga. Või mis selle nimi ongi. Noh, et õõnestad "käsipuusse" augu ja voolid varreotsa vastavasse suurusesse.
Hah. Oleks siis meisel või puur või midagi. Kuskile maale aitab pussnuga. Teeme siis pool, kui tervet rehkendust ei jõua. Nael ka sisse. Teine veel.
Hm. Et siis selline ristpeaga labidavars. On vähemalt mugav? No ei ole. Aga küll inimene harjub.
Ühe hommiku kohta isegi hea tulemus. Ja nüüd kaevama! :D
Ahhaa! Pisut aega tehtut silmitsedes meenus, et võtmenael jäi löömata. Seega sain labidavarre õigeks keeratud, nii et käepide enam labidateraga risti ei paikne. :D Nüüdseks on hulk aiamaad kaevatud ja pean tunnistama: väga käepärased ja mugavad põllutöömasinad. Põhjust rõõmuks ja rahuloluks.
:) :) :)
14 May, 2015
Ämblik
Valmistusin ahju kütma. Ühel halul konutas ämblik. Paras pirakas. Kehapikkus vähemalt cm ja konksus jalgadegagi ligi 3 cm pikk.
"Saatus," mõtlesin ja lükkasin halu ahju.
"Mis mul viga on?" jahmusin samas ja tõmbasin puu välja, aga ämblik oli kadunud.
"Tule välja! Palun, tule välja!" ahastasin ja kiskusin halge põrandale.
Ja sealt ta tuligi. Täitsa ise, täitsa teisest servast.
Nii. Nüüd oli ta siis põrandal. Päris hirmuäratav tegelane.
Hirmu suured silmad jäid vast ka pisut pildile. No ja tuhka täis tõmmatud ahjuesine. Oleks koibik, tormaks talle tigu tooma. Nüüd tormaks pigem minema. Kui teada ei tahaks, kuhu kolida plaanib.
Miks ma niiviisi vahet teen? Kas ainult kaheksajalgsetel?
Olen viimastel päevadel oma südametunnistusega kohutavalt pahuksis.
Tund aega hiljem.
Korjasin koera küljest mõned puugid. Kordagi ei tekkinud mõtet, et peaksin nad tagasi loodusesse viima. :/
"Saatus," mõtlesin ja lükkasin halu ahju.
"Mis mul viga on?" jahmusin samas ja tõmbasin puu välja, aga ämblik oli kadunud.
"Tule välja! Palun, tule välja!" ahastasin ja kiskusin halge põrandale.
Ja sealt ta tuligi. Täitsa ise, täitsa teisest servast.
Nii. Nüüd oli ta siis põrandal. Päris hirmuäratav tegelane.
Miks ma niiviisi vahet teen? Kas ainult kaheksajalgsetel?
Olen viimastel päevadel oma südametunnistusega kohutavalt pahuksis.
Tund aega hiljem.
Korjasin koera küljest mõned puugid. Kordagi ei tekkinud mõtet, et peaksin nad tagasi loodusesse viima. :/
13 March, 2015
13 ja reede
Tööl nagu polnudki midagi hullu, aga kohe koju jõudes hakkasid asjad juhtuma. Kõik ununes, kukkus, purunes... See, kuidas ma kuuri tagant puid tuues koerajunnidel uisutasin ja pärast kastmistoruga teivast hüppasin, oleks väärinud filmile jäädvustamist.
Nüüd kuulen: köögis miski plumpsatus. Nagu oleks šampusepudelilt kork lennanud. Otsin. Ei midagi kahtlast. No mitte vähimatki. Põrandal ainult mingi prügi.
Nüüd kuulen: köögis miski plumpsatus. Nagu oleks šampusepudelilt kork lennanud. Otsin. Ei midagi kahtlast. No mitte vähimatki. Põrandal ainult mingi prügi.
Mingi paberiprügi? Prillideta silmale tundub nii. Mis muu see olla saakski?
No just!
:D
Kolmeteistkümnes hakkab vist läbi saama. :D
Subscribe to:
Posts (Atom)