Aegnale sõit oli iseenesest hea mõte. Tund sinna, tund tagasi, rannariba turvalises läheduses. Aga kellaaegu oleksin võinud osata õigesti meelde jätta, nüüd juhtus nii, et jalaga saarele ei saanudki. Vaba tunnikese veetsime minu pärast hoopis Pirita pinkidel pikutades.
Võrreldes kopterireisi hinnaga tuli see sõit poolmuidu kätte: edasi-tagasi pilet põnnidele 50.-, mittepõnnidele 75.-. Selle raha eest pakuti kilukarbivaadet, külglainetust (võib-olla on sellele summimisele, mis vahepeal meie kolmemastilist kummuli keerata üritas, ka mõni targem nimi), ilusaid laevapoisse ja ohtrasti näkku lendavat suitsutuhka. Ka päikeseloojangut, aga see on vast valitud kordadeks. Lisaks seisis Kräsuli lähistel vetes üks kookus kraana moodi asjandus.
"Mis see seal on? Kraana?" üllatus mees.
"Naftapuurtorn?"
"Siis oleks ta püsti!"
"Aga ehk on palju naftat trossi otsas?"
"Huvitav, mida nad söödaks kasutavad?"
"Mõni väga uus ja väga ilus mersu?"
"Selle peale võib nafta tulla küll..."
No comments:
Post a Comment