Bussid ja reisijad

Eile hommikul mahtusin bussi istumagi. Eespoolse proua kõrval oli akna all koht vaba, kuid sisenenud vanamemme palve peale nähvati: "Ma kohe väljun!" ja pisteti rahulikult veel kolmeks peatuseks nina ajakirja.
"No eks ma siis pea seisma," jõudis pahandatud mammi etteheitvalt lausuda, enne kui ma kohalt sain karatud.
"No ja teie nüüd peate püsti sõitma, kui vaba koht olemas!" hädaldas tädi.
"Pole hullu."
"On ikka inimesed nahaalsed," ei andnud memmele rahu. "On teil veel kaugele minna?"
"Ei. Ei ole."
Ees istuval daamil oli eriti põnev jutt käsil. Kahtlustan, et juba trotsist ei suutnud ta end kergitada. Küllap sõitis paari peatuse jagu plaanitust enamgi :P

Koduteel jäi silma, kuidas üks hilisteismeline tütarlaps vabanevale kohale tormi jooksis. Keegi aga jäi korraks jalgu ja sisenenud vanahärra sai tooli endale.
"Eks ole! Muidu ei jaksa istuda ega astuda, aga vaba istme peale prantsatama on küll mihklid," lugesin välja pika ninaga jäänu pettumus-žestist.

Ühes bussis läks rahvaste rändeks. Daaminimesed kolisid otsustavalt eest poolt sõiduki tagumisse otsa. Hm? Et siin siis parem või?
Veidi aja pärast marsiti vastassuunas.
Ahah. Sama tee oli ette võtnud ka keegi mõõdukalt vanem meesterahvas.
Lõhnas kummaliselt, aga mitte alkoholi ega mustuse järele. Rahvast ei tülitanud, aga pilk, millega ümbrust mõõtis, ei tundunud kuigi arukas.
Teab ta üldse, kus on ja kuhu kulgeb?
Ühel hetkel astus maha ja lahkus peatusest rahulikult ja rahulolevalt. Murelikuks jättis ikka.
Küllap minu käike saadetakse sellisel pilgul sageli.

Täna sisenes bussi kaks napilt kooliealist kukehakatist. Saatsid teineteist ja ümberkaudseid häälekalt "paikadesse, mille asukohta nad ise veel maailmakaardil näidata ei oska." (kaasat tsiteerides)
Lähedal seisvat noormeest, kes neid vaigistada püüdis, üritasid väljuvad jõnglased rusikaga äsada.
"Sülita mõnele mammile..." valmistusid jõmpsikad sulguvate uste vahelt viimaseid vägitegusid tegema, kui kaasal kargas hing täis, kergitas poisid nattipidi maast lahti ja tegi neile meetrijagu lennusõitu.
"Nüüd aitab!" käratas ta, aga väledad päkad teadsid juba, kuhu poole kodu jääb.
"Minust küll pedagoogi ei saaks," põrises mees.
"Vägivald sünnitab vägivalda. Nüüd lähevad ja lükkavad mõne konteineri ümber."
"Nad ei jaksa."
"Tulevad kutsuvad sinu appi. Ütlevad, et jõudu paistis sul olema..."
"Nojah. Vastastikune kähmlus neid ju omavahel riidu ei ajanud."

Kusagil elab ka üks väike poiss. Ma ei teagi, kas tahan, et oleksin tal veel meeles või ei. Kuidas talle parem? Millega kutsusin esile selle pika ja krampliku ja jõuga lõpetatud kallistuse?
Tunnen end reeturina.