Sellist teenindust ei näe iga päev. Tegelikult ei näe sellist teenindust peaaegu üldse. Tuiskab ringi noor tüdruk, ilus, elegantne ja üldse mitte pealetükkiv, aga haarab lennult tellimuse, vabandab kelmikas-häbelikult kõrvale, et "ausõna, ma kohe tulen," laulab tellimust kohale toimetades, "pa-lun," kutsub kohmetult, aga rõõmsalt kaardiga kassa juurde, et "küll oleks tore kui..." Selline liigutustes kiire ja kindel, aga olemiselt haldjalikult hõljuv. Eks ma hirmutasin ära küll, kui oma kooliasjaostlusest töntsidel jalgadel talle nina alla komberdasin ja nime nõudsin. Punastas! ;)
Kui siis otsisin, kus preili Maarja Kaarlõp kiidetud saaks, leidsin suure hädaga üles koha "Kaebused". No mida sa niisuguse peale kaebad, praegu veel tõusevad suunurgad õhku, kui tema peale tagasi mõtleme.
Eile rongis teatas vagunisse astunud piletöör platsi võtnud ratturile vastuvaidlemist mittesallival toonil: "See on MINU koht! Ainus koht, mis mulle on ette nähtud! Teine vagun on teie jaoks!"
"Alati ei ole," kaitses end rattur vaikselt.
"Ei olegi. Aga täna on,"oli tädi armulik.
Veidi aja pärast avaldas ta rahulolematust, sest keegi üritas müntides maksta.
"Meil on selline seadus, et üle kuue krooni (oli vist) vastu ei võeta!"
Küllap oli õnnetul piletiostjal muud raha ka. Igatahes vagunisse ta jäeti.
Midagi nagu valesti ei olnud (kui seadus ja õigus ja mis kõik), aga kole sant oli istuda. Et äkki eksin millegi vastu. Vaatan aknast liiga kaugele või vale nurga all...
Tema nime ei tahtnud ega oleks julenudki küsida.
See tänane haldjatüdruk... Siiamaani ei usu, et päriselt :)
2 comments:
On toimunud vastastikune suunurkade kergitamine. Aitäh:)
preili Maarja.
Jeeee. :)
Tahan ka suunurki kergitada. Lõppeks, ma olin kah seal.
Post a Comment