Varahommik. Tühi koolimaja. Lapsed rahvamaja saalis võimlemas. Selline kõledavõitu kõmisev vaikus. Parema meelega püsin oma valgustatud kabinetis ja ootan, kuni maja eluvaimu sisse saab. Korraga jääb trepikojast kõrvu hääleke. Selline habras, õrn, lootusrikas... Nagu mingi õudusfilmi ängistav motiiv. Ihukarvad tõusevad püsti! Piilun tühja hämarusse. Ühes trepiorvas kössitab tüdrukuke. Pisike, patsiline. Ranitsaga selg seina vastu surutud.
"...Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista..."
"Miks sina siin oled?"
"Mul on kehalisest vabastus!"
No comments:
Post a Comment