Sattusid kord kaks meest saarele, kus olnud kombeks nooriku eest 10 lehma nõuda. Kui mehed mõnda aega saarel olid elanud ja justkui kojumineku aeg käes, teatanud üks, et tema jääb ja kosib pealiku ühe kahest tütrest endale naiseks.
"Selle vanema, eks?" usutlenud sõber. "See on, jah, väga ilus."
"Ei," kostnud mees. "Ma võtaks just noorema."
"Aga tema on ju sihuke... inetu ja..."
"Ei", olnud mees kindel. "Ikka noorema."
Sõber sõitnud ära ja mees käinudki pealikult tütre kätt palumas.
"Aa, panid mu vanemale tütrele silma peale, jah?" muhelenud pealik. "Ilus, mis salata. Kümme lehma ja kaup koos!"
"Ei, ma võtaks ikka noorema," puigelnud mees.
"Et noorema?" olnud pealik kimbatuses. "No eks sa võta pealegi. Ma tema eest üle kolme lehma ei täi küsida..."
"Ma annaks ikka 10," jäänud mees kindlaks.
Aastad möödunud ja sõber tulnud kaugelt maalt vaatama, kuidas saarel elu läheb.
Küsimise peale juhatanud keegi kaunis naine ta tuppa endist kaaslast kohtama.
"Kae vigurit, sa ikkagi võtsid tolle ilusama õe," töganud sõber.
"Ei, ikka selle noorema," ajanud mees vastu.
"No kuidas nii, kui ma just juhtusin su kaunist kaasat kohtama?" tõrkunud sõber uskumast.
"Lihtsalt... ühel hetkel sai ta aru, et on väärt rohkem kui kolm lehma..."
Õhh! Ilus lugu oli. Kaasal ei jäänud ka üle muud, kui nõustuda.
Kunagi, kui ma olen tagasi maganud kõik need uneta ööd, olen ma ülikoolile selle praktika eest väga tänulik. Praegu aga panen tänast ilusat päeva tähistama kiiruga tehtud kriibus-kraabusmängu. Et ma üht imelist tähepoissi ära ei unustaks :)
2 comments:
Ilus lugu jah! Ja peaasi- alltekstiga!
Jah, see näitab, et eestlased on ikkagi alles esimest-teist põlve linnarahvas. Korralikult linnastunud seltskond ei leiaks selles midagi õhtavad, aga eestlase jaoks on juba nelikymmend lehma yksi romantika, ilma igasuguse loota.
Post a Comment