Meie igapäevane elu ehk kuidas plaanidest kinni pidada

Reedel oli kavas sõita Tartusse. Konspekte ära viima. See, kas sõit toimub hommikul või õhtul, sõltus asjaoludest. Asjaolud kujunesid selliseks, et pärast konspekti läbivaatust sõitsin hoopis pealinna. Leidsin vajalikud inimesed ja sain vead parandatud. Selgus, et Tartusse polegi tarvis. Tore sõber lubas ise ära viia, kui talle mapi lepitud ajaks rongijaama organiseerin.
Lepitud ajal algas kinos ahvatlev film, nii et lükkasime kohtumise tuleviku peale edasi.
Seni, kui söömas käisime, said piletid otsa. Jaama enam hästi ei jõudnud, kole külm oli ka. Eelistasin tukkuda kaasa töökohas kapinurga taga (sudoku lahendamise ettekäändel), kuni ta mult sihituid kriipse vedava pastaka käest päästis ja mu enda kõrvaltoa diivanile transportis. Kinno jõudsime ka. Järgmisele seansile.
Hommikul sättisime end Rakvere poole teele. Põnnidele lubatud pereüritust üritama. Varakult.
Buss oli veel varasem.
Järgmine buss läks 1,5 tunni pärast.
Rakveres oli lillepood ära varastatud. Leitud lilleneiul oli vä-ga palju aega. Pirukamüüja jälle kuulis valikuliselt või keeldus põhimõtteliselt mitterakverelasi teenindamast.
Juba rahutuks muutuvad põnnid juhatasid meid veekeskusesse, mis oli rahvast ääreni täis ja meile lubati aeg alles 2,5 tunni pärast. Super!
Õnneks helistati ca poole tunni pärast ja tohtisimegi oma kummipardid täis puhuda.
Vees oli loomulikult väga lahe. Suplesime kaasaga esimeste atraktsioonideni ja et põnevam oleks, kaotasime tema abielusõrmuse ära.
Selgus, et endalegi üllatusena on kaasa väga osav sukelduja. Roomasime terve perega mööda basseinipõhja nagu akvaariumiteod, noppisime üles mõned lahtiligunenud kahhelkivitükid ja leidsime paar toredat abilist, kellele abikaasa entusiasm külge nakkas.
Lootusetu!
Lõime käega ja rändasime järgmiste veemõnude juurde, aeg-ajalt kontrollimas käies, et mis oleks kui...
Ei kedagi!
Nördinud sõrmus, kes avastas, et pole teema nr 1 ja keegi temaga rohkem peitust ei mängi, libistas end ühel hetkel põnn-mediumile varba otsa. Müstika!
Sulistasime aja täis ja bussitasime Tallinna poole tagasi, aina tublim hea sõber lubas lahkelt jaama vastu tulla ja meid autoga koju sõidutada. Vähe sellest! Tuligi! Lahkelt naeratades ja läki-läkikõrvade lehvides.
Mida pakud ootamatule külalisele kodus, kust oleks nagu maavärina tõttu lahkutud? Jääkülma tuba, selga ronivat kassi jt ebamugavusi (koonerdaja ma ei ole!)
Õnneks avanes mõneks ajaks võimalus pakkuda soojemat pinda ja ilusamaid inimesi :D
Lahke võõrustajana kamandasin paari tunni eest magama saanud külalise hommikul taas jalule, et ta kaasa rongile viiks. Viimasel hetkel turgatas sõbrale pähe, et ehk ma annaks konspekti ka, mille pärast nagu üldse tuldud sai.
Tark mina!
Seekordse minekuga läks märksa paremini kui eelmise hommiku Rakverre sõiduga. Nad nimelt näinud oma silmaga rongi tagatulesidki!
Järgmise rongi väljumiseni jäi veidi üle tunni. Kannatas kallis külaline veel tunnikese meie (õigemini küll vaid kaasa) head seltskonda. Siis tuli sõnum: "Raporteerin: kolisin autost rongi. Musi!"
Hingasin kergendatult.
Siis tuli kõne. "Ee... kallis, kas Sa mäletad, et ma andsin veekeskuses kõik raha sinu kätte?"
Mäletan, miks ma ei mäleta!
"Kas sul siin läheduses ühtegi tuttavat ei ela?"
Njaa. Kolme minutiga ärgata, riietuda ja jaama joosta? Kahtlen. Ma ei suuda nii kähku kedagi meenutadagi.
Mingi lahend ehk ometi on. Ehk saab netis üle kanda või Tallinnas maksta või...
"Rääkisin piletimüüjale ausalt ära, et kõik raha on naise käes," tunnistab mees veidi hiljem. Eks hiljem kuule, kas tuli tal selle asemel aknaid pesta, prügikaste tühjendada või kuidas täpselt asi lahendati.
Aitäh, Tartu! Tule aga jälle, kui julged! ;)