Maanteed markeeris hädine vänderdav jäljepaar. Buss andis oma parima, et teel seista. Meil oli õnne.
Kõigil nii hästi ei läinud. Ühele sõidukipõhjale tuli bussijuhil peaaegu et koputamas käia. Veendumaks, kas kõik seesolijad tervise juures.
Üsna kole pilt. Turiseisus mikrokas ja sõiduauto tema kõhu all.
Lumi oli lahe. Kühveldasin. Kühveldasin. Kühveldasin. Aga kui lasteaiapõnnidega sööma jalutasime, läbisime ikka kodustamata lume alasid, kus õpetajate sumbatud rajasüvendeist ainult tibude kirjud mütsitutid välkusid.
Koduteel arutlesime, et nii mõnus, kui maanoorikuil on kodus soe, mugav ja ... vormitu jalavarjupaar.
Linnanäitsikuil tuleb end kaaskodanike rõõmuks kontsadel nikastada, aga maal... pole ju vahet, millised saapad välja näevad, kui lumi vööni ulatub :D
1 comment:
see viimane pilt tuletab mulle meelde lastelaulu: kurvalt seisab akna all mu väike hobune (edasi läheb teemast mööda)
ühesõnaga see pilt on korraga nii kurb ja naljakas.
jalanõude kohapealt täitsa nõus. kutsusin nädalavahetusel müüjaprouat jalutama. aga tal polnud saapaid. st. õigeid nõusid lumes sumamiseks.
Post a Comment