Öölilleaed

Tegelikult on lillepeenra kaevamine täitsa tore tegevus. Eriti õhtuvaikuses. Omaette. Mõtteid mõlgutades.

"Tere! Mis sa mõtled siia teha? Lillepeenra või?" lipsab varsti naaberkorteri uksest välja tragi viieaastane.

"Mhmh."

"Sa pead kirve tooma. Sa ei saa muidu kaevata. Siin on puujuurikad!"

"Las nad olla. Puu tahab ka kasvada. Muidu kukub veel pikali."

"Kas sa paned lilled sinna vahele?" jalutab tüdruk murutükile, mille plaanisin just hargiga kärru tõsta.

"Palun seisa natuke eemale. Ma kaevan siin."

"Kuhu sa need mättad mõtled viia?"

"Eks vaatan."

"Ma tõstan selle toki eest ära."

"Las ta olla. See hoiab lille."

Järgmine mätas tabab muru.

"Sa viskasid mööda! Ma tõmbasin sulle käru siia poole."

"Pole vaja."

"Siin on mulla sees veel nii palju rohtu!" susib abiline labidaga maad, kui ma lilli paika sätin.

Peabki olema. See ei ole enam peenar. Sinna on lihtsalt natuke mulda pudenenud.

"Ma vaatan, kas siin kotis on veel mulda... Sa pead selle ka peenrasse panema!" osutab tirts kotist pudenevale kuhilale.

"Las ma vaatan teisi kotte ise!"

"Sa ei tohi seda juurikat labidaga katki teha. Puu kukub maja peale."

"Seda tohib."

"Vihm sajab mu jope täitsa märjaks!"

"Lähed ehk tuppa?"

Huh. Ei armasta ma hetkel nii jutukat seltskonda.

"Tädi! Vaata, see on mul kuiv!" ilmub naabritar samas jälle trepile. "Ma tean, mis siia sobiks! Ma võtan sulle selle lille pakist välja."

"Ma ise valin."

"Sul on siin hea kaevata. Köögiaknast tuleb valgust."

Jep. Ei märganudki, kui hämar juba.

"Kas sa magama ei pea veel minema?"

"Ei pea! Ma pole veel üldse unine. Kus sa need kotid mõtled panna?"

Üüüh!

"Kas sa kaevad peenra sinna lõpuni välja?"

"Ei tea."

"Täna sa küll ei jõua. Juba läheb pimedaks..."

Nagu tellimise peale kustub köögis tuli. Eks põnn. Hajameelsusest.

Mina igatahes lahkun tuppa.

:)