Üks seltskond oli küllatuleku juba varakult kokku leppinud. Teine teatas visiidist paar tundi ette.
Ema ootas külla.
Alustasin vanematest. Kiirkülastuse käigus unustasin maha telefoni ja pidin soovitud kaubanimekirja osas mälu usaldama.
Sattusin ummikusse, sest täitsa läks meelest, et täna on laat. Oleksin teise tee valinud. Vabandust. Ei ole laadainimene.
Mälu osutus usaldusväärseks.
Asusin koduteele.
Kurgid, tomatid, õunad, pähklid, kreegid, kõrvits...
Lubasin lahkelt ühe "väsinud" inimese soovitud kohta sõidutada. Tasuks tohtisin sõidu ajal taluda pilkeid minu juhtimisoskuse kohta inimeselt, kes vaevu tajus, kus ta on. Ei kujuta küll ette, mida andestamatut selle paari kilomeetri sirge tee peal silma võis jääda.
Kodus keetsin tulekul sõpradele potitäie suppi. Minu meelest pole mul kunagi varem ükski supp nii hästi õnnestunud.
Saiavormi tegin ka. Oskan märksa paremat. :D
Üks seltskond saabus, aga ei tulnud esikust kaugemale. Ma saan muidugi aru, et mu elamine ajab hirmu peale, aga nad oleks võinud vähemalt natuke aegagi ära kannatada. ;)
Teine seltskond otsustas, et targem on jätta tulemata.
Istusin siis, supikauss süles, ja nautisin Seattle unetust.
Panin küünlad ka põlema, et oleks valgem nautida.
Lõbu niisiis napilt, aga päeval pole iseenesest vigagi.
:)
3 comments:
Näh, nüüd on täitsa süümekad, et nagu ei austaks või midagi.
Aga tõesti, selle napi päevavalguse ajal oli veel niiiii palju asju vaja teha.
Aga me teame, kus Sa elad ;)
Kurb.
Muidugi peavad süümekad olema! Olgu, teil ainult pool. Ma pidin ju nüüd seitsme eest sööma! :D
Post a Comment