H hoiatab: "Kui te lähete liiga sügavale metsa, võite ära eksida."
"Eksisid?"
"Mhmh."
H on asendamatu: kojaülem, kokk ja koduabiline.
Nii kiiret kokkupakkimist ja teeleasumist pole vist olnudki. Kuigi, saaks ka kiiremini.
Mõistatatakse, miks merevaiku nii vähe on, isegi kui rannal ei leidu ühtegi inimese jälgi. Järelikult nad koolitavad otsimiseks koeri või mis tõenäolisem (jälgi uurides) - peavad merevaigurebaseid.
Hommik tervitab matkajaid peagi üle metsade särava katedraalikupliga. Paar sõjaväekopterit tulevad piiluma ja kui näevad, et tuima kindlameelsusega lähemale rühitakse, saadavad paar hävitajat hirmutama. Mõni kilomeeter enne Ventspilsi jõudmist jalutab mööda noor naine. Kui ta on juba kaugele seljataha jäänud, kostab kärgatus. Imestatakse, aga ei uurita. Siis aga vaatab keegi tagasi ja märkab tohutut suitsusammast. H haarab telefoni ja helistab päästjatele. Et Ventspilsist Liepaja pool rannas on palju suitsu ja enne käis põmm-põmm.
Pärast meenutatakse, kuidas öelda plahvatus vene keeles. H-le meenub esimesena, aga tobe oleks tagasi helistada.
"Loodetavasti ei juhtunud selle naisega midagi," muretseb K. "Naeratasin talle. Nagu surmaingel?"
Leitakse kutsuv laudtee. Randapidi oleks otsem, aga siis ei oleks matkajad parki sattunud.
Jõutakse õige tänava ja maja juurde. Fassaad on... valmimisjärgus, aga siseruumid teevad rõõmu.
Enne magamaminekut supeldakse mullivannis,
No comments:
Post a Comment