Meri kohiseb. Kõrvaltelgist kostab H kõnekõminat.
K uriseb ja topib magamiskotte alumisse sahtlisse. Hakkab nüüd siis kuidagi parem või? Selgub, et hakkab. Skeem tuleb totaalselt ümber joonistada. Toidud rändavad kotimütsi, köögitaskust kujuneb apteek, pesutaskust iluinstituut.
H-l tekib mõte, et kui K juba nagunii oma koormakatet veab, oleks see mõistlik puude vahele pingule tõmmata ja mõlemad telgid sinna alla paigutada.
MISASJA!!!
K teeb selgeks, et see ei lähe mitte: kahemeetrisi telke pole iial võimalik nii lähestikku püstitada ja vihm ei saja iial nii otse ülevalt alla ja üleüldse.
H väidab, et telk ei ole 2 m. "Oled sa püüdnud kunagi telgis jalgu sirutada?"
K on. Ta ei mäleta küll, kas lamades või istuli.
K leiab telgikotilt mõõdud ja tal on peaaegu õigus!
H soovitab tungivalt K-l tulevikus korralik telk soetada.
K ei näe, mille poolest tema 15-eurone telk ja mõne-eurone koormakate halvemad on. Ta ei kavatsenud isegi vaiadesse investeerida, aga kuna sõbrad kinkisid, tundus viisakas need kaasa võtta. Kuhu peaks lendama telk, mille sees ta on? Ammugi veel koos kotiga.
"Mul tuli mõte," rõõmustab H, kelle ilumeel endiselt K telgikattega leppida ei suuda. "Ostame järgmisest külapoest toruteipi, teibime su telgi seestpoolt üle. Siis see peab vett, ei tohiks kaaluda rohkem kui koormakate ja on endiselt väljast roheline."
H-l on sellel retkel väga sageli hakanud mõtteid tekkima. Vähemalt korra päevas, vahel isegi paar korda.
H-l polevat õhtul und tulnud. Kuulis, kuidas teisel pool luidet hiir või rebane krabistas.
Hiir või rebane oli luite taha piknikukoha meisterdanud, istumise alla roikajupi vedanud, pisikestest kivikestest ringid ladunud ja lõkkepuid varunud. 
K-l oli olnud plaan matkaks uus telefon osta, sest K mobiili aku kippus poole päevaga otsa saama.
K ostis aga hoopis ülituusa paarikilose akupanga ja kindluse mõttes hoidis telefoni valdavalt väljalülitatuna. Väljalülitatud telefoni aku pidas vastu vähemalt kolm päeva.
Natukese kõndimise järel avastame viida, mis väidab, et Miķeļtornisesse on 5 km.
"4 km poole tunniga???" hämmeldub H. "Ma ei sõida rattaga ka nii kiiresti."
Tõsi. Majakas läheneb vaevaliselt. Meeleolu aitavad hoida hea ilm, rannainstallatsioonid 
ja jõeületused.
Et mitte liiga hilja söögikohta jõuda, jõuame liiga vara. Ses mõttes, et see on küll avatud, aga praest ei maksa veel unistada. Pakutakse alles hommikusööki. Nii et puder või omlett?
Omlett.
Puhkame puhkealal nii kaua jalgu, et H-l läheb pea märjaks.
Edasi algavad täiesti avastamata alad.
Alguses esineb ka inimesi, aga need jäävad varsti selja taha. Ainult üks sinistes pükstes ja ilmselgelt halva matkavarustusega mees püüab meist paar korda mööda trampida, aga väsib varsti ning jääb pikutama. Lõpuks kaob paremale ära.
Meie võime olla nõrgad, aga oleme vastupidavad ja nutikad. Meil on kindel siht jõuda ca 15 km edasi asuvasse telkimiskohta ning me ei karda selleks valida otseteed.
Otsetee jätab meid tupikusse. 
Selgub, et asume telkimiskohaga suhteliselt lähestikku, üksnes suur ja lai Irbe jõgi on vahel.
Hanna suhtleb liival pikutava Saksa noorte paariga ja saab teada, et teisele kaldale saamine on üpris lootusetu.
K ei usu ja sööstab lainetesse.
H kamandab ta tagasi, et K uut Kurski katastroofi ei korraldaks. K on pisut häiritud, et teda allveelaevaga võrreldakse, aga ei näita seda välja.
Hakkame löödult tagasi vantsima. Selge on, et täna me telklasse ei jõua, sest oleme juba 5 km valesti tulnud. Paarsada meetrit käidud, näeb H teisel kaldal puhkajaid ja seda, et neil on kummipaat. H lehvitab kirglikult. H teeb aerutamisliigutusi. Teisel kaldal mõistetakse ja tullakse appi. Me ei usu oma õnne. K on äraütlemata tänulik, sest pole sugugi kindel, kas tal oleks olnud sarnaseks pantomiimiks pealehakkamist ja annet.
Matkame mööda jõekallast mere poole ja püüame saksastest paarile viibata, aga nood näevad ainult teineteist.
Kuskil Jaunciemsi kandis otsustame paika jääda. 
Meil on korraga nii jõekallas kui ka mererand, sest Irbe hoiab veel pikalt rannaservast kinni.
Ilus piraadilugude luitemaastik.
No comments:
Post a Comment