4. päev. Jaunciems-Saunags

Teisipäev, 28. juuli.

Taas üks mõnus hommik. Kiirustamata, kuid ometi varakult, jätkame teekonda.

K päkad on harjumatute distantside tõttu toredaid villiplaastreid täis kleebitud. H on plaasterdamisega jõudnud puusadeni. H leiab, et matkajatele võiks teha kohe kotirihma laiused plaastrid. 😀

Loomulikult ei vaata me jälle kaarti ja satume taas tupikusse.

Kaart: 

H: "Kas ma näen õigesti? Seal on oja (OJA???) ja selle taga palju inimesi."

K: "Mis me teeme? Põgeneme?"

H: "Ma arvan küll. Me pole inimestega harjunud ja nemad pole sellise vaatepildiga harjunud."

Seekord saame ilma paadimehe abita üle.

Kes ütles, et Lätil pole saari?

Täna on meil plaan minna poodi ja kohvikusse. Mazirbeni on 12-13 km, vahepeal on mõistlik puhata. K eriti ei kipu, sest iga istumiskoha juures, mis ahvatleb, küsib H: "Kas sa ei taha minna ja katki istuda?" 

Lõpuks leidub ka selline, millega justkui ei tohiks midagi juhtuda.

"Kui hea!" mõnuleb H, kui seljakotid on lauale kuhjatud ja jalad pingil välja sirutatud.

"Mul pole muidugi mingisugust vaadet." (Kasva, laps!)

Mazirbes jäetakse R randa kotte valvama ja minnakse paatide surnuaeda otsima.

H sammud lähevad otsustavalt pikaks. K, kes on kogu reisi aja suurepärane suhtlusnõustaja (stiilis "Mine, küsi selle käest!"), soovitab pöörduda ühe päevitava daami poole. Päevitav daam ilmselgelt ei naudi meie tulekut, aga leebub, kui mõistab, et meid on väga lihtne aidata, sest küsitu asub üsna tema taga.

Esimene mulje tekitab kerget segadust. Mingid künkad ainult??? H jõuab kommenteerida, et ju surnuaed tähendabki, et maha maeti, aga siis leiab midagi.

Kokku vist suisa kolm. K läheb sildilt infot lugema, aga jääb pisut hätta.

Kui nüüd rahulikult süveneda, siis alumine on ju üsna mõistetav. No, et "Paat, nagu inimene, sünnib ja sureb..."

Suurema elamuse pakuvad H-le Mazirbe naeratavad koerad. Sabadega ja ilma.

Otsime R-i rannast üles ja läheme kohvikusse. 

Kohvik on suletud.

Pisikeses poes on kaupa ja ruumi lahedasti, kuni sisenevad eestlased. Miskipärast arvavad nad, et kõik peavad nende pereeluga kursis olema. Lätlased ei pruugi ju aru saada ka siis, kui valjusti räägid. Õnneks oleme meie ja mõistame kuuldut. Iseasi, kas soovime.

Poes on kaks müüjat. Süsteem jääb pisut arusaamatuks: üks kaalub, teine müüb. Kiiremaks see midagi ei tee, aga neil on koos kindlasti lõbus.

K haarab letilt kotikese miniatuursete küpsetistega (maitselt meenutavad pisut kreemisaiakesi). Toode osutub meie seltskonnas populaarseks. Ma usun, et viimase poeskäigu ajal ootab müüja H-d juba poeuksel, kotike pihus.

Oleks teadnud, oleks need saiakesed kohe H sangadega riidest kotti kaaluda palunud. Oleks prügi vähem. Kuigi H auks peab ütlema, et ta pakkis kõik kotikesed kenasti kokku ja taaskasutas neid korduvalt.

Kui K muidu väsimatult lätlasi ülistas ja neid kogu hingest kalliks pidas, siis, tagasi rannas, üks rahulolematuse hetk siiski tekkis.

Nad mõtlevad välja SELLISE ATRAKTSIOONI!!! ja siis ei anna turistile üldse aega ettevalmistusi teha. Lühidalt:

Käiakse ujumas. Maaliline rand, valge paat eemal lainetes loksumas. Teine, pisem paat, tema poole teel. Ja kohe varsti tagasi. Ja siis tuleb traktor. Belarus, eeldab K. Tagurdab vette, nii et traktoristil on sõna otseses mõttes meri põlvini. Tõmbab paadi hooga kaldale ja kaob. 

Seni, kuni K kotist mobiili leiab ja selle sisse suudab lülitada, on vaatemäng juba otsakorral. 😔

Ööbimiskoha leidmisega läheb keeruliseks. K pakub majakat, aga teised ei jaga ta vaimustust. Lõpuks jõuame kompromissile: ööbime majaka (no olgu, pigem meremärgi) juures, aga läheme sinna mitte mööda randa, vaid luidete vahel ja põõsastikus turnides. 😋

Leitakse sobiv laud ja pink, mida K katki ei suuda istuda. K tungib veidi sisemaale ja avastab telkide tagant metsast küla. Loodetavasti ei ole meist mööduv rada ainus küla sissepääsutee ja loodetavasti jõuame enne nende ärkamist minekut teha.

Hilisõhtul läheb korraga nii valgeks, nii valgeks. K kammib juukseid ja püüab telgis silmi pähe joonistada, sest ilmselgelt pildistatakse. Siis kõlab H korraldus väljuda ja aidada K-l oma telk tormikindlaks teha. Välgub ja kärgib pikalt. K jääb enne lõppu tukastama. 

H kurdab hommikul, et talle pritsis telgiaknast vihma näkku, aga K telk on kuiv!!! Isegi katte on hommikune tuul tahedaks saputanud.😁⛺

Aga see on hommikul. Järgmisel hommikul. Seega siia postitusse ei kuulu. 😉