Vahutavad sõnasepad

Arva ära!

"Sellega pestakse."
"Pesumasin!"
"Vann! Duširuum!"

"See on kraanikausi juures."
"Mustad nõud!"
"Pesulapp!"

"Sellega pestakse ennast. See mahub sulle kätte."
"Duši see toru!"
"Nuustik!"


"See on kõva."
"Kõva nuustik?"
"Hästi kõva."
"Hästi kõva nuustik?"

"See on hea lõhnaga ja sellega hõõrutakse nuustik kokku."
"Seep!!!"

"Õige!
Aga kuula nüüd! See on üks ametimees. Ta taob rauda."
"Töömees!"
"Täpsemalt? Ta taob tulisest rauast asju. Näiteks ahjuroobi..."
"... või põrandaharja..."
"Ei! Ta teeb ainult rauast asju..."
"Näiteks ta võib triikrauda teha!"

"Kuula! See, kes teeb kelli, on kellasepp. See, kes teeb ehteid, on kullasepp. See, kes teeb puust aknaraame ja treppe ja pinke, on..."
"Aknamees!"
"Puuehitaja!"
"Puusepp. See, kes laob müüri, on müürsepp. Aga see, kes taob rauda, on lihtsalt..."
"SEPP!"

"Õige!"

Lastega on vahva!

Mängime vaidlemismängu:
"Mina ütlen, et see tee on kitsas. Sina ütled, et hoopis..."
"...lai."
"Mina ütlen, et see raamat on paks. Sina ütled, et hoopis..."
"...latakas."
Ja minu lemmikväide:
"Mina ütlen, et ma olen väga noor. Sina ütled, hoopis..."
"Mina ei tea."
"Sina oled noor. Mina olen juba..."
"Mina ei tea."
"...vana. Ma olen ju palju vanem kui sina."
"No nii vana sa ka pole! Mingi tuhandeaastane on vana."
"Inimesed ei ela nii vanaks. Kõige vanemad inimesed on veidi üle saja aasta vanad."
"Kust sa tead?"

Teema jätkuks ;) tuli lasteaeda külaline - vanavanaema. Näitas lastele vanu pilte, mänguasju, naiste näputööd jms.

Pilt näpatud sõbranna kogust

Tulel kuumutatavate lokitangide juures keerutas üks kuuene kaunitar lootusrikkalt oma blonde kiharaid:
"Kas nendega saaks muidu praegu ka lokke teha?"

Kui külatädi kotist kolises välja karjakell, rääkis memm, et sellised seoti vanasti lehmadele kaela.
"Miks seoti lehmadele kellad kaela?" päris ta põnnidelt.
Loomulikult osutus see liiga lihtsaks küsimuseks.
"Et saaks aru, et see on lehm!"

Kuidas rääkida lastele nõukogude ajast? Tore näide meie külalise suust:
"Need on minu vanaema kindad. Vaadake, mis värvid siin on (sinine, must, valge). Vanaema pani need kindad talvel kätte, kui kirikusse läks. Siis aga hakkasid riiki valitsema inimesed, kellele meeldis punane värv. Sinine, must ja valge olid nende jaoks nii koledad, et neid värve ei tohtinud koos üldse kasutada..."

Tegija tigu

Hommikul valla-autos istudes avastasin teo. Rühkis vastutuulele vaatamata akna väliskülge mööda edasi. Vahepeal, 90 kilomeetrise tunnikiiruse juures, olid tundlad seljal sirged. Peatuskohtades võttis aga üpris ülbe poosi sisse, kuigi aeg-ajalt oli tunne, et ta sõidul oma seljakoti ära kaotab.
Ilme muidugi vajas harjutamist. Ja kõne suguvendadele. Kujutan täitsa ette, kuidas ta kodu juures ukselt maha ronis ja teistele tigudele pajatas: "Tunni ajaga teises valla otsas käidud! Tehke järgi!"

"Rakett, mitte tigu," ahmisid kaaslased oletatavasti õhku. "90 km/h! Müstika!"

Nälg?

Nägin unes, et keetsin perele toiduks juukseharju. Õigemini nende "siile". Korjasime korteri pealt kõigi harjad kokku (pikajuukselisi meil jagub), rebisime harjaseosa küljest ja viskasime potti. Küllap puhastasime enne korralikult juustest, neid ma igatahes ei mäleta. Potis haudus kumm mõnusalt kohevaks, piid keesid lahti nagu kalaluud.

Brrrrr! Polnud suurem asi nägemus, aga üritasin unustada.

Õhtul hädaldas duši alt tulnud põnn: "Mul on juuksehari katki!"

Panen paja tulele?

Roti ristimine

Nokia pole rotile miski nimi, eks ju? Juba pikka aega kaalusime eestipärasemaid variante. Täna, küsimata roti ja ta omaniku arvamust, ristisime lemmiku pidulikult Muriks. Põnn pistis kingiks puuri "päevalilletõlviku". Puurielanik oli ilmselgelt nördinud: no mistarvis oli vaja terve pakitäis päevalilleseemneid taldriku sisse pressida???

Tundus arukas õhtupuder läbi puurilae Muri söögilauale puistata. Toit jäi aga võre vahele kinni ja hakkas sealt pisitasa alla "tilkuma". Õnnelik Muri seisis pudruduši all ja plaksutas käsi. Ikka nii sättides, et plaksu ajal pudrutükk pihku jääks :D

Ja ei ainsatki fotojäädvustust kogu sellest toredusest. Jäädvustus hoopis täitsa elus kombain meie hommikusel külateel.

Perfektselt artikuleeritud

Olen ma oma L-i suure innuga paigast ära põristanud?

Teen kodus peegli ees paar artikulatsiooniharjutust.
Kõneaparaat justkui funktsioneeriks. Nojah, ise kipud end ikka ülehindama.

"Prillllidega lollllakas. Prillllidega lollllakas."
Hmh. Õnnestub ju küll?

Aga kui kaks õpilast kahest kirjutavad etteütluses "koeranael" asemel "koera naer", pole ju tõenäoline, et nemad eksisid?
;)

Säästukomm

Põnn vajas kommi. Laagrisse. Kitsad ajad käes, vat ei lähe poodi. Teeme kodus beseeküpsiseid. Selle paar muna ja peotäie suhkrut kraabib ikka kokku.

Valmistamine lihtne:

Võtad munad. Lööd katki. Nõrutad valge kaussi ja rebu kruusi. Tegelikult oleks hea lõpetada see töö nii, et kausis oleks ainult munavalge ja kruusis ainult rebud. Või et kui ükskord plumpsatas valge rebulasse ja sa nõutu näoga otsustada ei suuda, kuhu rebu panna, siis järgmise munaga enam nii EI TEE.
Vahustad. Lisad suhkru. Vahustad veel. EI TOPI näppu kaussi mikserdamise ajal! EI LIMPSI miksrilabasid, samal ajal märgates, et elektrimasin on ikka veel seinas. Alati ei pruugi nii õnnelikult minna.
Kühveldad küpsised pannile. VAATA kella! EI UNUSTA maiust määramata ajaks ahju!

No seekord läks taas õnneks. Aru küll ei saa, miks.

Igal juhul suur aitäh sellele, kes minu tegemistel pidevalt silma peal peab hoidma. Mis ma küll TEMATA teeksin. :)