Lastega on vahva!

Mängime vaidlemismängu:
"Mina ütlen, et see tee on kitsas. Sina ütled, et hoopis..."
"...lai."
"Mina ütlen, et see raamat on paks. Sina ütled, et hoopis..."
"...latakas."
Ja minu lemmikväide:
"Mina ütlen, et ma olen väga noor. Sina ütled, hoopis..."
"Mina ei tea."
"Sina oled noor. Mina olen juba..."
"Mina ei tea."
"...vana. Ma olen ju palju vanem kui sina."
"No nii vana sa ka pole! Mingi tuhandeaastane on vana."
"Inimesed ei ela nii vanaks. Kõige vanemad inimesed on veidi üle saja aasta vanad."
"Kust sa tead?"

Teema jätkuks ;) tuli lasteaeda külaline - vanavanaema. Näitas lastele vanu pilte, mänguasju, naiste näputööd jms.

Pilt näpatud sõbranna kogust

Tulel kuumutatavate lokitangide juures keerutas üks kuuene kaunitar lootusrikkalt oma blonde kiharaid:
"Kas nendega saaks muidu praegu ka lokke teha?"

Kui külatädi kotist kolises välja karjakell, rääkis memm, et sellised seoti vanasti lehmadele kaela.
"Miks seoti lehmadele kellad kaela?" päris ta põnnidelt.
Loomulikult osutus see liiga lihtsaks küsimuseks.
"Et saaks aru, et see on lehm!"

Kuidas rääkida lastele nõukogude ajast? Tore näide meie külalise suust:
"Need on minu vanaema kindad. Vaadake, mis värvid siin on (sinine, must, valge). Vanaema pani need kindad talvel kätte, kui kirikusse läks. Siis aga hakkasid riiki valitsema inimesed, kellele meeldis punane värv. Sinine, must ja valge olid nende jaoks nii koledad, et neid värve ei tohtinud koos üldse kasutada..."