Pelgulinn. Raudtee-äärsest õlisest ja rohupuhmais kraavist kargas välja sinisest asfaldikriidist sõjamaalingutega ca 4-aastane tüdrukutirts ja teatas sissejuhatuseta: "Ma püüan siin kala. Tule vaata, siin on küll kalu!" ja vedas mu seelikut pidi kahtlase solginire juurde, ise mingit kummalist ollust puutoikaga torkides.
"Sul oleks õngenööri tarvis", püüdsin asjatundlikkust üles näidata.
"Mkm!" raputas põnn pead. "Nii saab väga hästi!" ja lennutas ridvaga rõõmsalt soppa kahele poole.
Iseenesest vahva, aga ... ma tõsiselt loodan, et põnni emagi läheduses viibis: kiikas kardina varjust, piilus aiapraost või lasi lombis kõhutades võrke sisse. Peamine, et OLI. Muidu ma küll murel.
No comments:
Post a Comment