Olen alati toonekurgedest hästi arvanud. Kõigist tite leidmise lugudest (puuriida pealt, kapsalehe alt või ahju tagant, poest või lasteaiast...) tundus kure nokas saabumine kõige tõepärasem. Ja uhke oli näha, kuidas meie elektriposti otsas kükitav kurg üle põllu naabripere kurele kurjalt nokka plagistas. Kes teab, võib-olla käisid vahetustega, aga tundus ikka, et meie oma on sutsu rohkem musklis ja valjema jutuga. Veel ilusam on vaadata, kuidas hästi-istuvas mustvalges rätsepakuues tegelased mõõdetud sammudega väärikalt lehmakarjadesse imbuvad. Et nad seal aeg-ajalt mõne konna nokka pistavad, on elu paratamatu käik. Aga nüüd tuli see ilus lind ja püüdis minu oma silmade all väikese värvulise kinni. Millise täpselt, ei jõudnud märgata. Välkkiire sööst ja abitult rabelevad pruunikashallid tiivaotsad... Sõbranna, kellele juhtunut kirjeldasin, oli šokis. Seepärast ta siis järelkasvuta olevatki! Küllap sattunud temagi tite toojaks mõni säherdune mõrtsuk-kurg!
Eilne Vargamäe kubises inglitest, kes tiibade-himus künkast üles-alla traavisid, oma rohututte tunnetama õppisid ja laulusõnu mälusoppidest välja kaevasid. Jahedas põhjatuules sinetas käsivartel kananahast aura ja salakaval päike, mis kesiselt sooja pakkus, küpsetas ninaseljad kurenokapunasteks.
Kirikukell või tuhanded inglijäljed on ühe kellakuuse ära kuivatanud. Mullu uue katuse saanud laut on kaotanud oma värvivärskuse ja sulandub kenasti hooneansamblisse. Kultuurihiie metsaäärne sildirida säras Linnuteena inglikoori toetavaks taustaks ja kuigi platsilt puudusid riivatuid anekdoote pajatav Ott ja alati kõige pühalikumal ja hardamal etenduse-hetkel grimassidega tiivulistemasse naerutav noor Pearu, tekkis juba peopesatäis sedasama tunnet, mille nimel eelmisel suvel päikese ja äikesega kilomeetrite tagant kohale sai vantsitud.
No comments:
Post a Comment