Vennasrahvast

Arvamusele lisaks:
Esimene mälestus (5a?) mitte-eestlastest pärineb Ülemiste kandist, kus vastsoetatud sõbratarile kiusajate jõuk kaela sadas. Ära kasutades head võimalust äsjaõpitud sõnu pruukida, käratasin pool meetrit pikemale poisivolaskile "TÕ DURAK!", mis kõnetatus suure hämmingu esile kutsus ja 4. korruse rõdult mu tegemisi valvava tädi ehmatusest peaaegu alla kukutas. Asi lahenes edasise sõnavahetuseta, osalt ka sellepärast, et mul rohkem lihtsalt midagi vahetada polnud.
Hilisemad kokkupuuted on olnud pigem positiivset laadi. Näiteks kena vene noormees, kes rongilt maha hüpates mind kimbutanud eesti poisi minema kamandas ja jaama eest peenrast kingiks roosi murdis (et selle käigus lill kroonlehtedest tühjaks pudenes, pole antud juhul oluline :P). Või vanaproua, kes mulle töö juurde iga päev sooja lõunaga saabus, kui mu lapseootus teatavaks sai. Või see tore perekond, kes meie metsapõhja talu tegi ja sinisilmselt uskus, et raskustest aitavad välja talgud. Vallarahvast kostitati sõpruse märgiks rikkalikult (sõin ja jõin seal minagi), aga selles, et mõni sealnähtuist hiljem põllule küürutama oleks sattunud, ei ole küll põhjust kedagi süüdistada. Räpakusest, emotsionaalsusest ja agressiivsusest, millega vene vendasid kõige enam sildistatakse, võin aga tuua 3 esimesena pähe kargavat eesti näidet:
1. Eksnaabrimees (tähistagem teda A-ga) nägi oma võidunud metalliläikelises ja küllap vist ainsamas rõivakomplektis välja nagu Vana Toomas. Ta ei külastanud sauna iial pesemise eesmärgil, sest tema nahk olnud pesuvahendite suhtes nii õrn, et seda võinud aeg-ajalt vaid bensiiniga puhastada.
2. Kord, kui olin naiivselt uskunud, et mu korter on piisavalt privaatne paik, kus võib ust lukustamata segamatult silma looja lasta, sadas mulle tuppa eksnaabrimees B. Kimbatus oli suur, kui purjus naabrimehe sängi servalt armastust avaldamast leidsin, olles ise teki alt välja ronimiseks ja õhu puhtaks löömiseks piinlikult paljas. (Õnneks tuli teda otsima naabrimees C ja ma sain väita, et audients on läbi, sest järgmine trubaduur ootab. Ega küll kohalolijaist keegi mu hädise nalja nüanssidest aru saanud :S...).
3. Paariaastasest kaupmehepõlvest meenub Eesti Mees. Tema, tubli rahvuskaaslane, käis kirves vöö vahel ja rusikad püsti võla peale viina nõudmas ja kokku kasvanud kulmude vahelt vihaseid pilke pildudes mu pere aadressil veriseid ähvardusi müristamas.
Igal rahvusel on oma molod hulgas. Võib-olla need, jah, saavad ilma läbi, kus liikmeskond suurt üle kahe ei ulatu, aga eks neil ole jälle hoopis pakilisemaid muresid...