Muutuv maitse

"Oleks mul ka nii, et mingi asi lihtsalt ei maitse," ohkas sõbrants eile õhtul oma kaasa sünnipäevalauda kattes.
Nagu mul? Sealiha, õlu, kohv... Mis viga tervislikult toituda!
Kunagi koolisööklas kinnisilmi söödud piima-köögiviljasupist (piima sisse ei panda porgandit ega kartulit ega kapsast ju???) kujunes üks lemmikuid. Praadimata keeduvorsti-kuubikutega makaronidest ei maksa seda vist loota? Harjuta või kolm korda nädalas. :S

Kusjuures veel paar aastat tagasi ei suutnud ma mõista, miks üks sõbrannadest keeldub kategooriliselt õlis küpsetatud pirukatest (singiga, kapsaga, kohupiimaga... nämm!) ja limonaadist (!!!) Ütles küll, et ei maitse, aga tõlkisin selle vastavalt olukorrale ümber tagasihoidlikkuseks või kangekaelsuseks. Tulge mulle täna limonaadi ja pirukat pakkuma! :D

Pontšikusõltuvus on kokku kuivanud üksikuteks barankaga patustamisteks.

"No sa vaata ainult! Mmm! See on nagu... nagu..."
"Päästerõngas?"
"Jah! Kohe panen selle endale ümber!" :P