Loeng ootas mind Tiiki kella kümneks, nii et poole üheksast üheksani võisin end segamatult söömisele pühendada. Meheema, teades minu kirge kalatoitude vastu, askeldas varahommikust alates kööginurgas, et kallis mini korralikult kandiliseks toita.
Loeng oli haarav ja hariv ja tundus nii uskumatult lühike (nagu head ja huvitavad loengud ikka).
Siis kibekähku meheema juurde tagasi, natuke söömist ja bussile.
Kaks ja pool tundi lihtsalt bussis loksumist oleks surmigav. Nii oli mulle meelelahutuseks kaasa pakitud sinki ja juustu ja apelsine ja moosi ja... Lõbutsesime kursaõega praktiliselt pealinnani välja :P
Kaasa oli armsasti bussil vastas. Traavis küll esimese hurraaga vale nooriku sabas, aga jõudis ka minuni :P
Kuna hoobilt paremat plaani pähe ei turgatanud, läksime sööma. Sushit. Ja siis kinno.
Südamlik.
Pärast jalutasime ümber nurga Korea Kööki ja sõime natuke sushit, sest kinos manustatud kommid olid südame pööritama ajanud.
Siis läksime kinno. Pidi ju õudukas olema? Eelmine film oli seda palju rohkem. Pigem ilus ja kurb ja nii mõistetav... Ainult lihapirukatega on tükiks ajaks ühel pool. On ka teistsugune arvamus.
Koju.
Kuni arvuti netti otsis, sõin natuke apelsini.
"Homme jätame söömise vahele," pakkusin kaasale. Ei mäleta, mida ta vastas, aga köögist tagasi tulles pisteti mulle pihku banaan.
Homme? Kui nüüd vaadata, et kell on 1.24, siis...
No comments:
Post a Comment