Järva-Pärnu-Ikla-Salacgrīva-Dunte-Turaida-Sigulda-Ungurmuiža-Cēsis-Valmiera-Valka-Tartu...

Ausalt? Kahetsesin sügavalt, et oma matka nii suure kella külge olin pannud. Enam polnud valikut.

"Hull peast!"
"Kas teil tagavara-ventiilikumm on? Rattakompuuter?"
"Nii pikal reisil jõuab igasuguseid asju juhtuda..."
"Aga kui nädal aega vihma kallab?"
jne
jne
jne

Reisiseltskond sulas kolmeliikmeliseks - mina ja põnnid. Hirm tuli peale.

Reisihommik algas paljutõotavalt - rattakumm oli tühi. Proovisin ise ja abiga. Justkui parem sai.
Aidaa siis!
Teelelähetamispildid klõpsutas esimesele neljale kilomeetrile saatma tulnud sõbrannast koosnev fännklubi :DVoosel selgus, et üle pumpasime. Sisekumm üritas koorma alt minema hiilida.
Tõstsime pakid ringi ja jätkasime sõitu Põnn19 näidatud rattateed mööda. 20 km vändanud, avastasime, et koduni jääb veel ca 5 km. Aaah!

"Ei ole te täna esimesed ega viimased, kes ära eksivad," muheles majaperenaine, kellelt abi otsima vantsisin. Juhatati (kohhutavalt kruusamunast teed mööda) kanali äärde ja sealt Arduni.

"Apppiiiii!" kiljus Põnn16 kanali ääres.
"Mis lahti?"
"Veepudel!"
Pudel poolik ja püksid märjad.

"Mayday! Mayday!" kostus kohe varsti samast suust. Põnn oli võtnud suuna kanali servast alla ja pagas lükkas hoogu juurde.

Lõpuks, kui leidsime inimese, kellelt teed küsida, tuli talle endale pikalt selgitada, kus ta asub ja kuidas sealt lahkuda.

"Vihma polegi veel sadanud," rõõmustas Põnn19 Ardus. Kuldsed sõnad.

Läti kaardid olid viimase peal, aga Eesti oma pärines aastast 1990. Vahepeal võis mõnigi tee suunda muuta.
"Vabandage, kuidas siit kõige otsem Lelle saaks?" küsisime poest väljuvalt papilt. Taadu kiitis kaarti ja suunas meid Mäo kaudu Türile. Et hea tee ja pole eksimist karta.
Täääänks.Võtsime kaardi enam-vähem õiget pidi kätte, otsisime meelepärase teeotsa ja üritasime Vahastusse sattuda. Sattusimegi.
"Kust kaugelt tulete? Tallinnast?" huvitus teeäärne memm Saueaugu kandis.
"Järvamaalt!" teatasin uhkelt.
"No siin on ka veel Järvamaa," vastas memm, aga kiiver ja kehv kuulmine tõlkisid selle mulle: "Oh, et kohe Järvamaalt!" ja nii toonitasin tähtsalt üle: "JAA!"
Tundus, et seniilsusele kalduv ema tekitas põnnides veidi võõristust, aga nad varjasid seda üpris oskuslikult.

Vihm ei jäänud tulemata.
Pakkisime asjad prügikottidesse ja peale hetkelist arupidamist pakendusime neisse ka ise.
Põnn16 tõmbas stiilipuhtuse mõttes kätte äralõigatud sõrmedega punasenupsulised töökindad, õngitses siis taskust huulepulga ja võõpas elegantse liigutusega huuled üle. Daam jääb igas olukorras daamiks! :P

"Mul on liivakast kaasas," ohkas Põnn19 kusagil X-metsa vahel.
Mhmh. Seda võinuks peotäite viisi maha kraapida.

Lelle rongijaamas töötas supertore tädi, kes kohe radikad sisse lükkas ja muidu meie olemise pärast muret tundis (meie omalt poolt jätsime talle trobikonna poriseid jälgi ja 2/3 kaasatoodud liivakastist).

Mõte rongiga Lellest Pärnusse lõigata ei tundunud enam eriti nutikas, kui madalalt perroonilt kaht põnni, kolme ratast ja hunnikut pampe tamburisse tõukasin. Selline tunne, et kohe paneb rong uksed kinni ja jätab mu ilma sõiduki, raha ja reisikaaslasteta, aga see-eest kõige suurema matkakotiga maha.
Ei jätnud.

Plaani järgi pidanuksime jõudma õhtuks Lelle ja ööbima kusagil ümbruskonna telkimiskohas. Nüüd olime kaheksaks juba Pärnus. Kus telkida? Pargis? Kiusasin tuttavaid ja leidsin toreda peavarju.Endise kursuseõe poeg võttis meie eest hoolitsemise oma südameasjaks: tuli poolele teele vastu, pakkus lisaks magamis-ja pesemisvõimalusele jõusaali ja telekatuba, juhatas ujumiskohti... ja nägi nii hea välja, et põnnide elujõud taastus silmnähtavalt.

Teise päeva plaani kohaselt pidime jõudma Pärnust Kablisse. Selline rahulik lõõgastumispäev. Ilm oli päikseline. Juhan-poiss näitas suuna kätte ja leidis, et võiksime kauemakski jääda.
Täääh!

Ostsime puuduvad 2 kiivrit, kinnitusnöörid, rattaõli jm eluks vajaliku ning väntasime Sinti. Miks just sinna? Mina ka ei tea. Ups, noh.

Kuna meid oodati siiski Kablisse, tuli ninad õigesse suunda pöörata ja tagasi vurada.
Via Baltica on pähh! Rekkad-rekkad-rekkad... ja hästivarustatud ratturid, kes jõudu soovides mööda kihutasid nagu vastutulijatest. :D

Reiu rannas tegime päikesepistetõrjepeatuse.

Häädemeestest leidsime mehed küll - sumisesid ümber poe, aga nende suuvärk mingit häädust ei ennustanud. Jätsime nad sinna iseenda seltskonda kannatama ja sukeldusime äikesevihma.

Kablis jäi vihm üle, pärast mõningast desorienteerumist jõudsime soovitud kohta ja saime suurepärase vastuvõtu osaliseks.
"Ma pole kunagi nii head suppi söönud," ohkas Põnn19 hiljem õndsalt.
Ja siis veel pannkoogid vaarikamoosiga. Ja hommikupuder...

Hommikuse rivistuse ajal pildile jäädvustatud, võis retk jätkuda. Kohe keerati ka vihmakraanid lahti.

Iklas helistasime tähtsamad tuttavad läbi ja teatasime pidulikult, et nüüd kohe saabub tähtis piiriületusrituaal.
Pea kohal lõi tuul traate kokku ning sädemed lendasid mitmeid meetreid ettearvamatus suunas.
Läbi saime!

Ainaži saabus kuidagi väga äkki.

"Kuidas öelda vene keeles infopunkt? Informatsionnaja totška?"
I-punktis ei tulnud ähmiga meelde ka "Sveiks!", mida kodus ometi hoolega harjutatud sai. Hiljem avastasin, et see ei olegi väga kaval, sest siis hakkavad inimesed kohe sinu kallal ohtralt läti keelt pruukima.

Duubeldasime kaardivaru ja keerasime rattad Pietraga punaste kaljude suunas.
Ee... nii paksu vihma pole minu silmad enne näinud! Istusime teeserval, prügikott katuseks ja... olime ilusad.

Kaljud osutusid vahvateks. Punasteks. Süda natuke valutas tee äärde jäetud rataste pärast. Minul küll täiesti ilmaaegu, sest kes katkise kummiga ratast ikka võtaks...Peamine on usaldada iseennast ja mitte lugeda instruktsioone!
See oli mul esimene kord elus rattakummi vahetada. Tundus loomulik kasutada kruvikeerajat. Esimene kumm lõhutud, sain aru küll, miks juhendil kruvikeeraja pildile rist peale on tõmmatud.
Õnneks oli ka teine varukumm.

Algas tee arusaamisele, et Lätis on vaid üks asfaltkattega sõidupind - Via Baltica.
Kilomeetrite kaupa pehmet märga kruusa ja paar üksikut autot. Lehmad olid igatahes teekasutajatena ülekaalus.
Salacgrīvas, ülla-ülla, saime kaelatäie vihma, varusime õhtuks süüa ja mina isiklikult ostsin kohalikust autopoest oma suurepärasele vene keelele toetudes uue varu-sisekummi. Ajasime Põnn19-ga kaardil usinasti näpuga järge, Põnn16 köhatused jätsid meid suhteliselt ükskõikseks. Ilmaaegu, sest Põnn16 seisis (koos meiega) piraka kaarditahvli ees, kus vajalik marsruut suurelt ja punaselt peale joonistatud.
Kuiķulesse viis taas suurepärane vihmane ja kruusane tee, aga nähapakutav oli imekena.Svētciemsi kandis Riia maanteele jõudnud, üritas keegi kohalik onu meid kõigest hingest tagasi Salacgrīvasse või siis vähemalt Saulkrasti juhatada. Kuulnud, et kurseerime Siguldasse, põrnitses ta meid kriitilisel pilgul ja lahkus ettevaatlikult ning kiiresti.

Sadu lakkas. Telkimiskoha valisime hõreda männimetsa alla luiteseljale. Avastasin, et teise telgi kaarepulgad jäid koju. Ruumipuudust polnud, telk oligi rohkem rataste silma alt ära paigutamiseks mõeldud.
Kauplesin fotoka akud laadima.
"Mõtle, kui läheks Tallinna vanalinnas velotaksosse ja paluks Riiga," unelesid põnnid.Hommikuks leidsin otstarbe ka kaasavõetud majapidamisküünlale ja süütasin selle abil naabertelkijate kadeduseks lõkkekese. See andis ohtrasti sooja, sest tema hinges hoidmiseks tuli järjekindlalt mööda metsaalust traavida ja oksi juurde koguda.

Mõelda vaid! Juba kolm ööd seljataga!
Uue päeva plaan nägi ette Münchhauseni muuseumi külastamist ja nii kaugele Turaida kanti jõudmist kui suudame.

Tegelikult on ratturid üks tore rahvas. Ka tsiklistid. Lehvitavad ja kellavad ja on muidu lahedad.
Jälle see hirmutav Riia maantee!

Muuseum oli mõnus. Kahju, et raamatust nii vähe meelde on jäänud.
Külastajaskond näis ülekaalukalt eestikeelne.

Suund Turaidale.
Huh, ometi Via Balticalt maas, armsatel vaiksetel kruusateedel.
"Palju meil veel on?" küsis Põnn16 lootusrikkalt.
"Kannata! Ainult 5 km, siis keerame 4 km KRUUSAteele. Ja siis jääb veel 8 km KRUUSAteed," lohutasime."Õde ütles, et tal on poole lahedam ema," kaebas Põnn19, kui teeäärsest külapoest pirukaga välja astusin.
"Kuis nii?"
"Sellepärast, et sa käisid ja ostsid talle veel ühe kohupiimatoru."
"Tahtsid ka või?"
"Mkm."
"Siis ma ei oska küll aidata... Vaene laps..."

Paar km pärast Bīriņit rõõmustas meid 7 km rahesarnane sadu. Igatahes oli selle lõppedes tunne, nagu oleks keegi sinu käsivarte nahal õmblusmasinaga õmblemist harjutanud.
Pärnust ostetud rattaõli kohta jagub ainult kiidusõnu. Lisaks rattaketi turgutamisele on see suurepärane abivahend mustanahaliseks maskeerumisel. Alumine meeter kehapinnast sai Raganasse jõudmise ajaks jõuliselt ja suhteliselt ühtlaselt maskeeritud.
Polegi uurinud, mis selle "päevitusõli" UV-faktor ka on.

Valmiera teelt Turaida peale keerates tervitas meid kirkavärviline õhupall,aga kaardil olev kämpingukoht osutus külalistemajaks. Ilm püsis nutune ja kuna meilt ei küsitud rohkem raha kui meil oli, võtsime armulikult pakkumise vastu.
Saime kogu maja - magamistoa, duši, sauna, köögi, telekatoa ja mille kõigega veel. Ainult et kasutada jaksasime põhiliselt kaht esimest.
Reklaamipaus:(Vabandust, voldik on reisi ajal kõvasti räguda saanud.)

Kui vajate ööbimiskohta Sigulda lähistel, ca 40 km Riiast, valige nemad! Niiiiiii armas pere.

Pereisa aitas hommikul meil asju pakkida, jagas reisisoovitusi, juhatas paremaid teid ja kui lõuna paiku Sigulda mäest üles turnisime, möödus meist tuttavat peret täis auto, mis sõbralikult tuututas, pakatas naeratustest ja milles siputas mitu paari jällenägemisrõõmsaid käsi.

Enne Sigulda mäest üles turnimist tuli aga Turaida omast laskuda."Lolllakaaaaaaaad! Ma saan surrrmaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa..." huilgas Põnn19.
Ei saanud ta midagi. See jäi hoopis tema võimsaimaks reisielamuseks."Ma ei tule sealt tagasi. Tegelikult ka. Lähen ja ootan teid Cēsises," podises ta kogu Sigulda tänavatel jalutamise aja.
Lõpuks nõustus Põnn16 rattad vahetama. Miskipärast oli sellest abi.
Tagasiteel avastasime orust koopad ja mäe otsa ronimise preemiaks sai kindlusetornides turnida.Turaida oli ka esimene ja viimane koht, kus suveniiriputkasid nägime. Abikaasa palutud kohalik teeäärne maiuskraam jäigi ostmata suuresti tänu teeäärsete müüjate puudumisele.
Kaalusin, kas valida meeneks Sigulda jalutuskepp. Tulnukski osta, sest selgus, et kaasa ei tea nimetatud suveniirist midagi. Ometi oli vanasti igas kodus paar sellist kõverikku. Pealegi puudus vähe, et me oleks sellele praktilist rakendust leidnud...

Inciems. 1o km kadus kui lennates. Hakkasin pakiraamil pampe kohendama ja... ega siis keegi minu puudumist märganud.
"Tuleb! Silmapiiri taga," tavatses Põnn16 sellistel puhkudel öelda.
Enamasti oli kaotatud sabaks Põnn19.
"See on mingi psühholoogiline värk," kurtis ta. Kui ees sõidan, siis on hirm, et väntan liiga aeglaselt." (Ja meie pidime selle püssikuuli kannul püsima?) "Taga tunnen, et ei mina teid jälitada jaksa. Ja siis ei jaksagi."
Nii juhtuski vahel, et kusagilt künkanõlvalt üksi üles rühkiv tütreraas jorutas oma meeleheitelaulukest:
"Teab loodus vaid, teab isamaa - meil tuleb üksteist OODATAAAA!"

Straupe. Pärast lähivaatlust väga sisse ei kippunudki.
"Me jääme hiljaaaks," hädaldasin ja lisasin kiirust, kuigi võhm oli otsakorral ja õigeks ajaks jõudmine ilmvõimatu.
Sest Ungurmuižat külastamata polnud ma nõus lahkuma.
"Sa saad oma mõisa," lohutasid põnnid. "Oleme seal niikaua kui vaja!"

Uksel seisev 10-18, pirmdiena - brivs ütles mulle, et hilinesime poolteist tundi ja kui kaasa sõber oli telefonitsi natuke nädalapäevi õpetanud, uskusin, et tohin järgmisel päeval (pühapäev) oma imedemaa ära näha.
Telkisime naabermaja heki taga.Minu imedemaa:"Ema, rahune maha!... Tasa!... Kuss!... Saa üle!" vaigistasid põnnid mu vaimustuskiljeid.
See oli palju-palju lahedam, kui ma oodata oskasin.
Muide, 8. septembril on seal mõisa 275. aastapäevale pühendatud barokk-kontsert.

Lehva. Nuuts!
Edasi, vapper rattavägi!

Vabandust, aga Cēsisest jäi meelde eelkõige üleskobestatud sillaasfalt, mägironimine ja bussipeatuses lõunatamine.
Viimane tähtis kultuuripõige - Araiši muistne järveasula.
"Kui see on see, mille pärast me tulime, siis ma saan küll kurjaks," torises Põnn16, kui järve keskel lösutavaid puu-uberikke märkas."On küll," tunnistasin süüdlaslikult.
"EI OLE!" ahastas põnn, aga leebus, kui avastas hüttide vahelt pea tuhande aasta vanuse prožektori ja LM-i karbi."Nooh? Keegi pidi ju Cēsisesse meid ootama minema," aasis Põnn16 õde teel, kus üks mägi teist taga ajas.
Äkki jõudis tüdrukuteni teadmine, et ees on kodutee, mis sellest, et koduni oma 300 km. Enam pole oluline, kas tee läheb mäkke või orgu, rattad arendasid sellist kiirust, et mu keel kippus vestilt kangesti rattaketile seltsiks vajuma.
Valmieras teed küsides sattusin jutukale härrale. Tema ei osanud vene keelt ja üsna varsti taipas ta, et minu läti keele oskus jääb tere-tänan-nägemiseni-tänav-jäätis tasemele. See ei jahutanud tema suhtlussoovi, küll aga kõneles ta siitpeale hästi aeglaselt ja sõnu väga selgelt artikuleerides. Sain aru, et kusagil on remont. Lootsin südamest, et mitte lõigul Valmiera-Valka.
Õnneks mitte, aga Valka suunduv tänav oli vähemalt kilomeetri ulatuses üles kaevatud."Näed sa, paistab, et saamegi suuremate äpardusteta koju," ohkasin mõttes kergendatult.
"Emal on põhjust minuga rahul olla," muheles Põnn19 endamisi. "Ei ma virisenud ja ka tervis ei vedanud alt." Ja siis, uljal sadulasse hüppel, käis põlv liigesest välja ja tütreke prantsatas peaga vastu sillutist, ratas pagasiga kolinal otsa.
Iiik! Vaimne tervis? Füüsiline?
"Hea kiiver," mainis pikutav põnn, keda õde pakkide alt välja kaevas.
Vigastused olid kergemat sorti, aga kandjale siiski tülikad.
"Ma olen nii vihane, et nüüd sõidame Valgani välja," teatas traumeeritu, veelgi kiiremat käiku valides. Unustades, et minu ratas on ühekäiguline :(

"Eesti ei ole enam kaugel," õhkas rattaid valvav Põnn19, kui Põnn16-ga Strenčis poest tulime.
"Suitsupääsukesed lendavad!"

Vihisesime mööda õhtust maastikku, nagu Hukkunud Alpinisti hotelli tulnukad.
Valgast läbi jõudmise ajaks näitas kell südaööd ja telkimiskoha leidmisega oli pimeduse tõttu suuri raskusi. Saime küll aru, et tegu on kellegi viljapõlluga ja üritasime võimalikult serva hoida, aga kuhugi mujale minna lihtsalt ei jaksanud.
Öö läbi ladistas sadada.

Hommikuks on talumees vilja ära koristanud ja niidetud rohumaa asemele istutanud. Telk lösutab porilombis ja on kaetud kümnete tigudega. Mõned neist ronivad telgi siseseintel - küllap tulid kottide küljes.
Pesta pole kusagil ja ei huvitagi. Koju tahaks.
Tartu - 83 km, ütleb esimene viit. Mis siis ikka.
Kella kümneks oleme jõudnud kohakesse nimega Saksamatsi. Silt lubab poodi ja kohvikut.
"Oodake, ta kohe tuleb," tervitab meid sõbralik Saksamatsi-onu.
Poetädi tulebki. Oma armsa vene aktsendiga pakub ta meile sooje pirukaid ja kohvi ning kamandab mehi õue, et külalistele ruumi teha. Külalised avaldavad soovi ise õues istuda.
Põnn19 on rattaid valvates juba peigmehe leidnud. Rahvast aina koguneb. Tervitatakse, küsitakse reisi kohta. Kohe kahju lahkuda :DJärgmine põhjalikum peatus on Tartu. Jõuame kohale 1,5 tundi enne rongi väljumist. Ja mis siis. Klammerdume perrooni ootepinkidele. Kui rongiga midagi ei juhtu, jääb koduni 9 km rattasõitu.
Ei juhtu.
Koduteel laulavad põnnid ära kõik isamaalised laulud + "Lätti läksid sa, Lätti oli kauge maa..."
"Tead, millega sa hakkama said?" sõnab Põnn19, kui meetrise heinaga ääristatud õueteest alla keerame. "Ma ei lähe siit vähemalt kuu aega mitte kuhugi."
"Ma olen enda üle uhke," võtab Põnn16 reisimuljed kokku. "Sest ma arvan, et ma ei tee midagi sellist enam MITTE KUNAGI!"

Mida mina arvan?
Et mul olid parimatest parimad kaaslased, keda endaga reisile tahta.
Et see oli põnev ja elamusterohke kogemus. Mina küll ei luba, et viimane.
Et ilmal polnud vigagi. Eriti takkajärgi.

PALDIES!


View Lätis in a larger map

Memuaarid 07.07. - 13.07.2009 kohta