Ülikoolis käib igasugu rahvast. Mõni keskendub ainult õppimisele. Ei tee ega näe muud midagi. Mõni lõbustab end õppimise kõrvalt lihtsameelseid kursusekaaslasi lollitades. Mõni on nii lihtsameelne, et valus kohe.
Mul on väga lahe kursaõde. Kes saadab mu rõõmuhõiskega meie ühisele tuttavale näppe ribidesse torkama (loomulikult osutub torgatav võhivõõraks), papptopsidega täidetud prügikasti osakonda viima (ma ei lähe enam õnge), koridoripõrandalt mahapillatud stressipalli üles korjama (loomulikult on see metallist uksetõkesti)... Temaga on lõbus.
Sattusin teisest vabariigi otsast talle külla. Vaatasime maja üle, sõime keldri tühjaks ja jalutasime kohalike huviväärsustega tutvuma. Roostikus kräunus haledasti kass. Perenaisele tundus, et tema oma. Ei olnud. Kassile näis aga perenaine meeldivat. Jalutas jala kõrval ega jäänud sammugi maha. Hüppasime üle oja - kass järel. Hiilisime roostikus - kass sabas. Tõusime vaatetorni - kass ootas all.
"Ma ei taha, et ta mu maja juurde hädaldama tuleb," kaebas kursaõde. "Mul läheb süda härdaks... ja seal on naabri koer... Kas sa joosta suudad?"
"Et harveneme ja raputame kassi maha?" muigasin. Sest selle nooriku suust ei tea, mida uskuda, mida mitte. Aga seekord paistis tõsi taga olema. Tema jalutas kassiga veel paar meetrit, ahvatledes looma kivikestega mängima. Mina traavisin seni, kingad näpus ja hing paelaga kaelas, mööda põõsastikke. Tema, kohalikke olusid paremini tundev, silkas jänesehaakidega järele.
Jõudsime naabermaja taha ja naersime ohjeldamatult. Kuni märkasime kassi. Muidugi märkas tema meid esimesena.
Jooksime veel. Jooksime palju.
Homme paistab, kui õnnestunult.
Ütleks nüüd keegi, kas see oli ikka selline süütu kassi eest põgenemise üritus või juhtub sügisel, et auditooriumitäis tudengeid koguneb tarka õppefilmi vaatama, aga ekraanile ilmub...
Kursaõde tundes mul süda natuke valutab :D
No comments:
Post a Comment