Õnneks polnud tarvis kiirustada, sest põnn oli võtme oma taskusse pistnud ning Paidesse reisinud.
Toetasin koti kuuriukse ette ja "võtsin aja maha". Kuulasin tihaselaulu ja vaatasin, kuidas rähn kuurikatusest väljaturritava männi küljes trummeldab. Ajasin naabri koeraga juttu. Jalutasin mõned ringid ümber maja, et sooja saada. Ei saanud.
Rähn hakkas vaikselt ajudele käima. Tihased ka. Aga siis võttis külm ajud ära ja jälle oli kõik kaunis.
Kõmpisin peatusesse. Buss tuli kuidagi hirrmus aeglaselt. Aga tuli. Istusin (ainsa reisijana) kõige soojemasse kohta ja väristasin vaikselt jääkoorikut turjalt.
Rongis oli veel soojem. Kuidagi ei tahtnud väljuda. Valisin selleks isegi vale tamburi (kus uksi ei avatud).
Paadunud maakana satun linna üliharva. Üks põnnidest elab seal juba pool aastat, ikka ma pole külla jõudnud. Nüüd siis.
Esmalt tõttasin R-kioskist sõidutalonge ostma. Müüjatarid vaatlesid mind huviga. Selgitasid seejärel, et selliseid asju juba ammmmmu ei müüda. Ulatasid rohelise kaardi ja õpetasid, mis sellega teha tuleb.
Oh heldust! Teoorias tundus kõik peaaegu võimalik. Praktikas suutsin hädavaevu meenutada sõiduki numbrit. Aga mis liiki sõiduk, see enam meenuda ei tahtnud. Peatus, kuhu jõudma pidin, kannab linnu nime. Lehitsesin mõttes linnuatlase läbi. Valisin lemmikud: rästas ja pistrik. Kumbki ei osutunud õigeks. Õnneks märkasin enne helistada.
Sisenesin trolli, roheline kaart ettesirutatud käes. Kuhu? Kuidas? Mismoodi?
Osutus lihtsaks.
Väljusin soovitatud peatuses.
"Tule üle tänava. Keera vasakule ja siis otse."
Kas vasakule, kui bussist väljun, või kui näoga tänava poole seisan? Üle millise tänava?
Ei. Mulle meeldib maal rohkem. Kuigi põnni juures oli väga mõnus ja hubane.
Hommikul olin juba julgem. Ei hakanud pererahvast äratama. Askeldasin vaikselt, korjasin kola kokku ja hiilisin välja. Varusin minekuks aega. Ei tea ju neid teid ja vahemaid.
Selgus, et peatuseni kõndimiseks kulub umbes minut. Või kaks. Mina varusin 20. Isegi 30. Olin väljumisaja pisut valesti meelde jätnud.
Võrdlesin linna- ja maatihaste laulu. Linna omad on lärmakamad.
Õppisin linnakaardi pähe.
Järgmise bussi väljumiskohas olin vähem kui kümne minutiga. Et siis terminalis. kell pool kaheksa läbi. Ja messikeskus avatakse üheksast. Totakas.
Istusin. Vaatlesin inimesi. Busse. Seinapilte. Leidsin pildilt tuttava.
Eriti huvitav ei hakanud.
Otsustasin, et enne poolt üheksat ma bussile ei lähe. Milleks minna külmetama mäe otsa tuule kätte, kui seda võib siin teha.
Buss sõidab terminalist lauluväljakule 5 min. Jäägu see mulle meelde! Jalutasin hääääästi aeglaselt treppidest üles. Üle nelja minuti ei suutnud sellega venitada. Edu mulle! Muidugi olid uksed suletud.
"Mis tähendab, ei tehta lahti?" ei mõistnud kaks häälekat naiskodanikku. "Mis nad vahivad seal sees ja ust lahti ei tee? Meie peame külmetama?" Leidus arvajaid, et enne üheksat pole lootustki.
"Avage! Tehke lahti!" kolkisid daamid nõudlikult. Turvad alistusid. Küllap piinlikkusest ja kartusest ukseklaasist ilma jääda.
Kuna mu rinnasilt oli teise inimese käes ja see teine inimene ei plaaninud täpselt üheksaks tulla, võtsin vahekojas valvelseisangu sisse. Mis viga seista! Soe ju.
Messiseltskond oli tore. Armsad inimesed. Mis sellest, et ma alustuseks kõik ülesanded valesti sooritasin. :P
Nende nimel tasus tulla ja oodata. ;)
2 comments:
Ehh, ma olen juba terve aasta ja rohkemgi linnas tööl käinud ja ikka veel toimetan oma minekuid-tulekuid meeletult suure ajavaruga. Maalt ja hobesega, mis teha. :P
Post a Comment