Pulmad teevad vanaemad veel ilusamaks!

Tunni lõpetuseks:
"Aga tead, et minu vanaemal olid ju pulmad!"
"Kas hõbepulmad?"
"???"
"Oi, õigus! Muidugi olid su vanaemal pulmad! Ja päris päris pulmad! Ma ju tunnen su vanaema! Sul on nii noor ja ilus vanaema!"
"Jah! Ja ta tegi endale kaelakeest niisuguse habeme..." (venitab põnn kätega kurgu alt nabani).
:)

Komm või pomm

Olge kinkimisega ettevaatlikud! Öeldakse, et see annab mitmekordselt vastu, aga ei öelda, kui palju nimelt.
Maailm on imeline paik!

Kassikuld

Valeroos võltsvees (guaššidega värvitud liivakastiliiv).

Kahe kuuga dokumendimodelliks!

Olen ikka veel pisut segaduses.
Augustis lasin üliõpilaspileti tarvis pildid teha. Omaenese lollusest. Baka lõpus ära antud pilet sai uue kleepsu ja kogu lugu. Kui nimevahetuse tuhinas uuesti pildiga vehkimas käisin, vaadati mind nagu kõrgendatud tähelepanuvajadusega naisterahvast: piletil ju kehtiv kleeps peal! No kui sa just nii-iii väga tahad...
Passi jaoks pildi tegemine oli möödapääsmatu.
Pangas suutsin tudengikaardi enne tegemisse anda, kui uus nimi käes. Turakas! Läksin panka andmeid muutma ja selle käigus võeti ära vana pangakaart ning tunnistati kehtetuks ka uus, mida mulle ei näidatudki... :( (või mis see vaatamine oleks andnud?)
"Me saame kohe uue kaardi teha!" teatas krapsakas tellerineiu. "On teil pilt kaasas?"
No kussa! Enese imetlemiseks on rahakoti vahel pildi pidamisest palju lihtsamaid meetodeid.
"Tooge homseks pilt!"
Oeh. Iga päev ma nüüd vaevalt kohalikku pealinna satun.
Täna, pool nädalat hiljem, sattusin. Aga... pagan! Pilt!
Kribinal-krabinal fotograafi juurde, juuksed sassis ja argine kampsun seljas. Kiirpildid 50 EEK, veerand tundi ootamist ja jooksujalu panka. Tund aega busside vahet, et asju ajada.
"A-ga teie kaart on tegemisel!" teatab teine tellerineiu.
"???"
"Kontorisse veel jõudnud pole. Tulge reedel!"
"Aga mul polnud ju pilti?"
"Pilti pole vaja! Vana pilt läheb."
A-hah! Noo-jah! Ilusaid pilte pole kunagi liiga palju...

Romantiliselt

Eilse Aliase jätkuks harjutasime järgmiselgi päeval kisakoori. Ei julge enam suud lahti tehagi, tead, et teine ütleb sama. Nii näiteks hõiskasime Kumu graafikanäitusel ühe rohelise tuubi pildi ees hardunult: "Mm! Wasabi!"
Alumise korruse väljapanekuist jäid meelde siga, sipelgad, luik, Leedu(?) rahvuslikud "ämblikuvõrgud", "Püha vaimu ilmutus Klimase korteris" (miks just see?) ja vivetollilik graafika, mis, üllatus-üllatus, osutus Vive Tolli loominguks.
Valdavalt kribu-krabu stiilis ülesjoonistatu nõudis suurt süvenemist ning vajutas väljudes väsinult kohvikutoolile. Ja pani kahtlema, kas viienda korruse saali jaoks võhma jätkubki. Õnneks lõi kaasas ihnsus välja - makstud sai, ja kindlasti on parem osa seal! Oligi. Väike spikker, et keegi nimetamata ei jääks. Tõesti oli hea! Meeleolukas. Minge vaadake ise!

Kuna plaanitud oli romantiline koosviibimine, jalutasime Kumust käsikäes ja romantiliselt sööma (toit ja teenindus endiselt toredad, rahvas käis meistrit kättpidi tänamas).
Et Kumu kulutas kingakontsad läbi, hankisime möödaminnes uued (kitiin)jalavarjud ja kaasa innukal pealekäimisel õiget värvi rohelised kindad ja salli (olengi üht töökaaslast ta aksessuaaride värvi pärast inetult kaua silmadega söönud, nüüd on omal!).

Ja koju asutades kohtasime Liinat! Ikka sama särav! Ärgitas Dali näitust külastama. Soome. Et milla veel nii kuulus nii lähedale...

Õhturomantika jätkus üliküpseid puuvilju (nagu melon) romantiliselt nosides. Madeira üllatas. Kas ta on kogu aeg nii kange olnud? Ja suuresti madeira mõjul kihutas kohale unenägude aeg. Romantiliste unenägude :D

Bingo!

Lõpuks õnnestus!
Kui nii kaua plaanitud, kulgeb ka kohalejõudmine viperusteta: üks rong hilineb täpselt nii palju, et paras aeg teisele ronida, peatusest mööda ei sõida ja rongi lahkudes vurab kohe ette käsi siputav auto.
Soolaleivakorter on mõnusalt avar. Naginurgas nuusutatakse meie kingad-mantlid põhjalikult üle, ning põhiüritus - sushitegu - võib alata.

Vaatamata sellele, et:
1) mina retseptilugejana pidevalt asju omatahtsi tõlgendan,
2) lobisemise käigus unustame riisi keetmisel kella vaadata,
3) wasabit ei pane üldse või saab liiga palju (kas wasabit on üldse võimalik liiga palju panna?)
ja
4) seesamiseemne kott jääb üldse suletuks,
on meil lõpuks valmis kuhi suurepärast sushit (või peaaegu kuhi, sest kogu aeg peab ju maitsma, kas on ikka sama hea kui eelmine). Eriti, kui ingver meelde tuleb.

Ühel kurval hetkel saab kõht täis. Lausa uskumatu, et nii võib juhtuda. Nüüd on aeg gümnastikaks. Ajugümnastikaks.
Alias.
Mängu käigus saame teada et:
1) on olemas kuri haigus - kopsukobras,
2) Araabia poolsaarel laiutab suur ja võimas Araabia Ühendemiraatide riik (nime järgi otsustades vähemalt sama suur kui USA),
3) termostaat on vedelikku soojana hoidev eide kaasa,
4) ruupor on peaaegu porine Puhhi väike sõber,
5) "Lendas üle käopesa" peategelast mängib Kaie Mihkelsoni peaaegu et nimekaim,
6) Soome lahe idakaldal asuva suurlinna vastand on Moskva, nii nagu SEB Ühispanga vastand on Hansapank,
jne, jne. Peale muu saime teada, et oleme kaasaga suurepärane tiim, sest suudame väga ühtmoodi mõelda.
Ammu pole nii lõbus olnud.
Ja veel.
Neil toredatel inimestel on kass. Kass, kes kõnnib läbi seinte. Ausõna! Nägime oma silmaga, kuidas ta ikka ja jälle tuppa lasti, aga sealsamas oli ta arusaamatul moel rõdule tagasi imbunud. Müstika!

Kreemitamata näoga kadeduseuss

Jõudsin paari tunni eest veerandilõpu lastevanemate koosolekult koju. Põnnide lauluoskuse ja repertuaari hea tase oli prognoositav. Järgnevast psühholoogiga kohtumisest ei osanud ette midagi arvata. Aga... pilk esinejale, ja arvamus olemas. Plika! Mida see ka elust teab! Alles koolipingist tõusnud. Kui sedagi. Ja siis:
"Olen kahe lapse ema..." (Vaata aga! Millal ta seda jõudis!)
"... vanem neist käib juba ise ülikoolis..."

Eiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii! Karjuv füüsiline vägivald! Raudselt sünnitas kolmeteistkümneselt. Isegi siis pole ta väljanägemine andestatav! Olen ka Hansapanga klient ja tahan otsekohe seda võlukreemi saada!

Igatahes läks mul suure kadetsemise sees pool juttu kõrvust mööda. Ah jaa! Midagi räägiti kokkulepetest. Et kui laps oskab välja pakkuda ja põhjendada, miks ta tahab õhtuti alles 23-ks tuppa jõuda, siis miks mitte!
Mina oleks küll murel, kui mu põnnidest kumbki hilise õhtutunnini õues redutaks. Et mida teeb? Peab metskitsedega mokalaata või vahib naabri koeraga tõtt? Pime. Külm. Seltsi pole.
Õnneks on neil juba poole kümne ajal vabatahtlik öörahu. Kolkaküla rikkumata noorus! :P