Kui nii kaua plaanitud, kulgeb ka kohalejõudmine viperusteta: üks rong hilineb täpselt nii palju, et paras aeg teisele ronida, peatusest mööda ei sõida ja rongi lahkudes vurab kohe ette käsi siputav auto.
Soolaleivakorter on mõnusalt avar. Naginurgas nuusutatakse meie kingad-mantlid põhjalikult üle, ning põhiüritus - sushitegu - võib alata.
Vaatamata sellele, et:
1) mina retseptilugejana pidevalt asju omatahtsi tõlgendan,
2) lobisemise käigus unustame riisi keetmisel kella vaadata,
3) wasabit ei pane üldse või saab liiga palju (kas wasabit on üldse võimalik liiga palju panna?)
ja
4) seesamiseemne kott jääb üldse suletuks,
on meil lõpuks valmis kuhi suurepärast sushit (või peaaegu kuhi, sest kogu aeg peab ju maitsma, kas on ikka sama hea kui eelmine). Eriti, kui ingver meelde tuleb.
Ühel kurval hetkel saab kõht täis. Lausa uskumatu, et nii võib juhtuda. Nüüd on aeg gümnastikaks. Ajugümnastikaks.
Alias.
Mängu käigus saame teada et:
1) on olemas kuri haigus - kopsukobras,
2) Araabia poolsaarel laiutab suur ja võimas Araabia Ühendemiraatide riik (nime järgi otsustades vähemalt sama suur kui USA),
3) termostaat on vedelikku soojana hoidev eide kaasa,
4) ruupor on peaaegu porine Puhhi väike sõber,
5) "Lendas üle käopesa" peategelast mängib Kaie Mihkelsoni peaaegu et nimekaim,
6) Soome lahe idakaldal asuva suurlinna vastand on Moskva, nii nagu SEB Ühispanga vastand on Hansapank,
jne, jne. Peale muu saime teada, et oleme kaasaga suurepärane tiim, sest suudame väga ühtmoodi mõelda.
Ammu pole nii lõbus olnud.
Ja veel.
Neil toredatel inimestel on kass. Kass, kes kõnnib läbi seinte. Ausõna! Nägime oma silmaga, kuidas ta ikka ja jälle tuppa lasti, aga sealsamas oli ta arusaamatul moel rõdule tagasi imbunud. Müstika!
No comments:
Post a Comment