Mnjah. Põdra pasun on omadega õhtal. Nähtavasti. Peale Rakket sõitis rong mõnda aega kärinal ja raginal justkui läbi võsa ja siis seisime üle poole tunni, kuni käidi rattaid õigeks keeramas ja liha rongi külgedelt maha kraapimas. Arvan ma. Kole. Mida tore loom mõtles? Oli see enesetapp või ajas armastus pea sassi, nagu minul paar tundi hiljem?
Jõudsime kaasaga üksmeelele, et kõik lahkuvad oma koju - tema linna, meie maale. Meil maal oli külm ja rõske, asusin usinasti puid tassima. Kolmanda kuuriringi ajal helistas mees. Ikka ju võtad vastu, kuigi pisut üle võimete koorem õlal. No jalg vääratas. Taskulambi ja pöidlaga kiviseinale mustreid joonistades ja kahe riidalati vahelt tuge otsides (ei leidnud!) maandusin pakkude otsa. Ja puistasin end halgudega üle. No pole hullu. Pöial paraneb ära. Küüs kasvab kord ka uus. Aga taskulamp on katki mis katki. :( Nii palju kurbi uudiseid.
Hea uudis on see, et sõbranna on eeskujude toel oma finantsprobleemidele lahendust leidmas. Edu!
No comments:
Post a Comment