Koprapere pühapäev

"Polegi ammu borši teinud," rõõmustas kopraema ja pani paja tulele.
"No mis saunapäeva saast! Jälle tuleb vesi mitu korda filtrist läbi lasta, enne kui suhu sünnib," kurjustab taja viilutab värsket paju supikõrvaseks."Söö-ma!" kõlab perenaise hele sabalaks üle kraavikalda metsaservani välja. Puulangetus jääb pooleli. Talvekülmaga ei passi toidul oodata lasta.
"Poisirajakas jälle hullu tükiga hakkama saanud! Kes see muu laastas puhmatäie pajunoorendikku ära ja jättis koprakõrgused tüükad püsti!" pahandab pereisa ojas sõrmi loputades.
"Ära poisi kallal võta," manitseb emakobras. Sooja talvega on vesi keldrid nii sügavaks uhtunud, et palusin endale redeli teha. Eks ta siis tegi, nagu oskas. Teie, mehed, ju päevad otsa metsatööl. Kes teda siin aitab või õpetab! Ja vaata, millise vahva käsipuu mulle meisterdas! Et oleks hõlpsam täis pangedega järsust kaldast üles turnida," on ema süda uhkust täis.
"Tõsta, vanaisa, ikka paksu ka! Mis sa sest vedelikust luristad!" tunneb ema taadi kõhu pärast muret.
"Eh!" rehmab vana kobras käpaga. "Vanasti sain süüa igasugu tahket toitu. Aga nüüd ei tihka naeratadagi! Või paljukest minusugusele vaja! Mul metsa all üks mädand nott välja vaadatud. Eks ma seda käin siis vahetevahel moe pärast näsimas," muheleb ätt ja puhub uuele leeme-lusikatäiele tuult peale. "Kui kõigil kõhud täis, tulge, ma näitan teile, mis töö minul metsas teoksil on," kutsub õhevil pereisa majalisi oma toimetusi üle vaatama.
"Uih, heldeke! Mihuke mürakas! No sina ikka otsid need kõige toekamad välja! Teed endale veel viga!" ei jõua metsa jõudnud perenaine ära sädistada. Murest kumab läbi uhkusenoot oma tubli ja mehise mehe üle.
"Seda ju vee paisutamiseks paljuvõitu?" kohmab vana kobras.
"Ma olen maiam!" kuulutab peremees. "Tõmban kraaviotsa korralikult kinni ja panen veed tagurpidi käima. Siis hea vaadata, kuidas laupäevased saunalised ise oma solki neelavad! On teised mu naisukese elu küll juba raskeks ajanud!"
"Oh sind! Ikka teiste pärast mures..." õhetab noorik, endal aina kõlavamad uhkusenoodid hääles. Kraaviservalt kõlab aga sekka hoopis teisi noote.
"Kuhu see poiss juba kadus?" imestab isa.
"Jälle piinab oma pasunat? No mis mees tast sedaviisi küll saab?"
"Millist pasunat! Ole nüüd! See ju plokkflööt! Ise tegi ja sättis häälde! Mis sa tühja kurjustad! Eks või ju lapsed natuke kergema elu peale saada. Las harjutab!" kaitseb ema."Pillimehed ju selline kahtlane rahvas! Kui aga käes hukka ei lähe!" ei saa kopraisa torisemata jätta.
Kopranoormees aga kükitab kraaviserval, pill näpus. Pilk haakub ikka ja jälle naabripere pesakuhilate külge ja mängu vahele õhkavad huuled jääkirmesse kuumi südamekesi. Naabritüdrukul on nii ilus pruun ja särtsuv silmavaade...