Ühe teaduri jaoks oli kogunenuid paljuvõitu. Sellest ka mõningased segadused. Sisenesime pikas sabas, saatjanoorik kaugel ees. Nägin tõusvat kätt ja arvasin kuulvat midagi taolist: "See on diktofon. Mirol oli ka diktofon!"
Ok! Kummaline avaldus küll, aga kui oli, siis oli. Järelikult tähtis.
"Piktogramm," aitas kaasa mind mu hämmingus.
Ahah! Ju siis näitas käsi tagavara-väljapääsu kohal põlevale evakuatsioonimärgile ja vihjas, et ka Miro tööd on olemuselt piktogrammid. Tundub loogiline.
Vaatasin lainepapile, ajalehetükile ja sahtlipõhjale tehtud kriibus-kraabust ja kuulasin, et võime pealegi suuta samasugust kunsti teha, aga nendest kriipsudest ei kumaks seda geniaalsust.
Ja et Miro must on varjunditeta. Masenduse must (vms). Vaatan - nurgas väga varjunditerikkal mustal taustal näituse üldmulje põhjal otsustades väga ebamirolikult elegantne ja viimistletud maal. Osutus fotoks. Miro koos ühe oma taiesega. Oeh.
Lahkusin üsna segaste tunnetega. Minu arvamus oli kujunemas paarikümne nähtud töö põhjal. Miro oli minu poole seljaga, krae kõrgele üles tõmmatud.
Õnneks jäi kõrvu soovitus ka netis olevad pildid üle vaadata.
Vaatasin. Ja segadus süvenes. See ei ole üldse see Miro!
1 comment:
Mitte just see ylemine, aga selle alumise moodi pildid tulevad mulle silme ette, kui Miróle mõtlen. Ses mõttes polnu jah see Miró. Või, noh, yksainus pilt. Okei, kaks. Aga mitte rohkem.
Post a Comment